Lihtsalt öeldes tähendab emotsionaalne töö kõiki neid tegevusi, kui tuleb enda tunded-mõtted-vajadused alla suruda, et hoolitseda ümbritsevate tunnete-mõtete-vajaduste eest ja hoida omavahelisi suhteid korras.

Absoluutselt kõigis suhetes on emotsionaalse töö tegemine elementaarne, kõik me teeme seda  – me peame alati kõik natuke mõtlema, mismoodi end väljendame või kui toorelt enda tundeid välja elame. Kriitiline küsimus on aga selles, kas suhtepoolte meelest on neil emotsionaalne töö jagunenud võrdselt – ja kui ei ole, kas siis sellest saab omavahel rääkida, et asjad muutuks. 

Paraku just emotsionaalse töö teemal on rääkida väga keeruline, sest sellest pole enamasti harjutud mõtlema kui tööst või millestki, mis pingutust nõuab. See on miski, mida kas lihtsalt ollakse harjunud tegema.

Et aru saada, kas suhtes on emotsionaalse tööga asjad tasakaalus, tasuks proovida vastata järgmistele küsimustele:

• Kas üks suhtepool tunneb, et tema ülesanne on rohkem teist või ka lapsi kiita ja manitseda? Julgustada ja vajadusel kontrollida? Kriitikat teha ja lohutada?

•  Kes tegeleb rohkem kõigi tegevuste meelespidamise ja meeldetuletamisega? Tuletab meelde, et soola on vaja tuua ja et kardinad tuleks keemilisse puhastusse viia ja et ühel lapsel on homme arstiaeg ja ülehomseks oleks teisel vaja õppida matemaatika kontrolltööks – ja et keegi võiks seda õpetada?
• Kelle ülesanne on mõelda toidule - mitte poes käia ja toidu eest maksta, vaid just mõelda ja planeerida. Teha menüü mitmeks päevaks, arvestada pereliikmete allergiate ja maitsetega ja rahakotiga ja päevaplaaniga - mis toitu jõuab teha hommikul, kui kõik kiirustavad kooli ja tööle ning mida teha siis, kui külla on tulemas laste sõbrad või ämmad-äiad?
• Kas üks teab rohkem pereliikmete erinevaid graafikuid-kellaaegasid? Sugulaste-tuttavate sünnipäevi? Puhkuste ja eksamite aegu? Aga kuidas on lood telefoninumbrite, e-kirja aadresside ja selle infoga, et keda teie jaoks olulistest inimestest mil moel kõige paremini kätte saab?
• Kuidas on lugu lastega seotud tegemistega üldse? Taas on oluline eristada tegevusi ja nende planeerimist. Kes viib trennidesse ja lepib kokku arenguvestlusi? Kes ostab sünnipäeva-ja jõulukingid? Kes otsib internetiavarustest, kuidas laps paremini juurvilju sööma hakkaks või kuidas saada õed-vennad nii kaugele, et nad pidevalt ei kraakleks? Kes motiveerib lapsi nõusid pesema, tolmu võtma ja üldse tegema kõiksuguseid kasulikke asju … mille ees saab kiita laps? Kes jagab infot lapsehoidjale – olgu selleks siis palgaline inimene või lähisugulane – et kuidas lapsega olla, mida süüa anda ja millal on harjumuspärane uneaeg?
• ·Kes tuletab meelde ja hoolitseb selle eest, et perel või paaril oleks ka ühine vaba aeg ja kui tegu on lastega, et nad veedaks seda enamvähem sisukalt? Mõtleb selle peale, kuidas tagada kõigile hea tuju? Kes leiab üles looduskaunid kohad, teeb ettepaneku minna rattasõidule või linde loendama ning saab tülivabalt kõik ühele nõule? Kes planeerib pere puhkusereise ja tuletab partnerile meelde, et pole kahekesi juba tükk aega romantiliselt vaba aega veetnudki?
• Kuidas hoolitsetakse selle eest, et paarisuhe õitseks? Kas keegi tuletab üldse meelde, et paarisuhte aeg on ka tähtis – muu hulgas selleks, et arutleda, mis on suhtes hästi ja mis on probleemid? Soovib ja pakub lähedust, igas mõttes? Kas suhtepooled innustavad ja lohutavad üksteist võrdselt, on üksteise jaoks emotsionaalselt võrdselt olemas? Kes küsib kellelt, kuidas päev läks ja kes üritab rohkem suhtekonflikte parandada? Kas üks tunneb, et tema ülesanne on rohkem teise poole muresid kuulata ja edule kaasa elada – või on selles osas mõlemad võrdselt teise jaoks olemas?
• Kuidas on jaotatud suhtlemine perest väljapoole? Kui perel on eakaid või tõbiseid sugulasi, kellele oleks kena helistada või külla minna, siis kes selliseid asju hooles peab ja meelde tuletab? Aga kokkusaamised ühiste sõpradega – kuidas on lood nende küllakutsumisega? Kes külaliste puhul on rohkem tegevuses, et kõik tunneks end meeldivalt ja keegi ei tunneks end väljajäetuna? Kes suhtleb laste asjus kooli, lasteaia ja huviringidega, kõigi vajalike arstidega pere jaoks? Kes osaleb listides ja sotsiaalmeediagruppides lastekasvatamise, koduõppe, kodu ja aiapidamise teemadel, kuulab vaimse ja füüsilise tervise saateid – ja jagab pereliikmetele infot?

Mis seal salata, tihtilugu tunnevad just naised, et suurem osa emotsionaalset tööd on nende teha. Naised kuulevad teistelt ja mõtlevad ka ise nii, et nad ju saavad sellega hästi hakkama – ja tõepoolest, kõik see suhetega-tunnetega-koduse planeerimisega tegustemine ongi pika praktika tõttu paremini käpas. Häda on paraku selles, et naistelt eeldatakse  meestest palju enam sõbralik olemist ja teistele häälestumist ka tööl....ja kui nad koju jõudes peavad samas rollis ainsana jätkama, on see väsitav. Rööprähklemise tulemusel ei suuda aju ühtegi ülesannet väga hästi teha ja isegi kui ostukorvi sattunud vale asi katastroofi kaasa ei too, siis pidev koduga seotud emotsionaalset ja planeerimist-korraldamist-projektijuhtimist eeldav töö võib teinegi kord olla naiste tööalase karjääri aeglasema edenemise taga.

Kui tahta midagi muuta, siis päris esimene asi on probleemi üldse märgata – sest emotsionaalne töö pole nähtamatu mitte üksnes teistele vaid seda on raske pidada ekstra tööks või pingutuseks ka sellel, kes otsesõnu kogu elu on püüdnud enda vajadusi teiste heaks tahaplaanile lükata. Võibolla ei oskagi seda selgelt sõnastada, kuskil on lihtsalt väsimus ja tujutus ja ebamäärane rahulolematus suhtega? Seejärel aga tasub mõelda, kas teema on selline, millest saab rääkida rahulikult või on selleks vaja spetsialisti abi. Kas paarisuhtes ja peres üldse saavad kõik rahulikult öelda, kui nad on millestki väsinud ja sooviksid natuke koduste tegemiste jaotust näiteks üle vaadata? Rahulikkus on siin tõepoolest oluline märksõna, sest kui hakata asju arutama ärritunult, võib teine pool selle peale kas samuti närvi minna või end lihtsalt „välja lülitada“ ja probleem jääbki lahendamata.

Partneriga emotsionaalse töö teema üle arutledes võiks meeles pidada seda, et enamasti pole kummaltki poolelt tegemist pahatahtlikkusega - et üks pool tahab kõike ise teha, et teisele kohta kätte näidata või et teine üritabki pidada partnerit orjana. Mõlema käitumine tuleneb väga suure tõenäosusega sellest, kuidas te lapsena nägite oma vanemaid käitumas ja sellest, millist käitumisviisi on läbi aegade harjutudki meestele-naistele sobivaks pidama. Kes on üles kasvanud teadmisega, et normaalses elus peabki naispool suhet mõnusana ning lapsi kasvatatuna-õpihimulisena-rõõmsana hoidma ja mehe asi on - otseses või kaudses mõttes – mammuteid koju tassida, sel ei pruugi tõepoolest üldse pähe tullagi, et saab ka teisiti. Minevikku vaadata on kasulik, sest kui mõista, kui sügaval pereloos on probleemi juured, siis saab ka aru, et pelgalt endale või kallimale antud käsk “võta end kätte” ei aita.

Tasub jälgida ka enda suhtlemisharjumusi ja kõneviisi. Kui näiteks üks suhtepool küsib teiselt, et mida me võiks õhtuks süüa, kas siis võiks olla üks võimalik vastusevariant, et „ma ei ole veel plaani teinud, mida sina mõtled?“. Kui selline vastus tunduks imelik, siis miks? Koduseid probleeme esile tuues võiks kasutada “meie” vormi: “Laste uneaeg on kuidagi väga lühikeseks jäänud, me peaks siin midagi välja mõtlema. Mida sinu meelest teha võiks?” või “Mida me võtame ette, et laps nõustuks sööma ka midagi muud peale pasta ja friikate?”. Oluline on ise mõista anda, et tegemist on ühise probleemiga, mille lahendamine on mõlema asi.

Millest räägib aga see, kui suhte naispool satub tihti rõhutama, et “Mu elukaaslane aitab mind majapidamistöödega”? On suur vahe, kas viidata sellle, et tegemised ongi selgelt jaotatud ja vahel tuleb üksteisele appi tulla või tajuda paljude koduste tööde juures põhikoormat enda peal olevat ja näha teises vaid abistajat ning mõelda, et isegi see on juba suur asi. Ükskõik, millistest kodustest toimetustest jutt käib, kui üks pool aina ja igal pool räägib, kuidas ta ongi neis nii palju parem, ongi ootuspärane, et kogu koorem töid just sellele poolele teha jääbki.

Ole kaaslasega emotsionaalse töö asja arutades võimalikult selgesõnaline. Millised tegevused millistel ajahetkedel on sulle tõeliselt väsitavad? Mida sa üldse tunned, kui pead tegema seda või teist asja? Üldise „sa ei aita mind laste magamapaneku juures mitte kunagi“ asemel võiks proovida näiteks öelda konkreetselt „ma soovin, et sina peaksid meeles nende magamineku aja ja tuletaksid lastele 15 minutit varem meelde, et neil on aeg pessu minna“

Eriti vahva, kui saaksite teha kodustest töödest nimekirja – kus on sees ka emotsionaalset tööd puudutav – ja aru pidada, kuidas edaspidi neid mõlemale sobivalt jagada. Tööde jagamisel keskenduge sellele, kas mõlemale tundub asi õiglane. Kas nauditavaid ja ebameeldivaid töid on mõlemal võrdselt, kas aega kulub võrdselt?  Ja kuidas võiksite üksteisele märku anda, kui just täna on see raske päev (olgu siis töiste jamade või tervisemure tõttu), kus üks pool ei jaksa kohe üldse midagi teha? Kas suudate sõnastada oma vajadused mitte kriitikana vaid abipalve ja soovina, et partner võiks teha su päeva natuke lihtsamaks? Kokku kolides tekivad uued kohustused ja uus elurütm, laste sünd ja kasvamine, sõpraderingi muutus ja lähedaste vajaduste muutus – need kõik eeldavad, et suhtes saabki igasuguseid tööjaotust puudutavaid asju jutuks võtta ja ringi korraldada.

Meeles võiks aga pidada seda, et kui emotsionaalse töö ebavõrdne jaotus muutub krooniliseks, siis teeb see paarisuhtele palju kurja. See pool, kes kogu aeg tunneb, et ta pingutab teisest rohkem, kogeb alguses frustratsiooni ja pahameelt (mis võib väljenduda õiendamise, näägutamise või vaiksete torgetena), aga ühel hetkel tekib suhtesse segu lootusetusest, kibedusest ja põlgusest. Ja järgmine küsimus on juba lihtne: kas paarisuhe, kus omavahelise läheduse asemel on sellised tundmused, on üldse hoidmist väärt?