Digiseadmetega seoses räägitakse-muretsetakse tihti laste pärast – ja seda põhjendatult. Vastuvõtukabinetis puutun aga lausa igapäevaselt kokku sellega, kuidas digiseadmete kasutus paarisuhtele kehvasti mõjub. Vanemad on päris tihti laste digiharjumuste kujundamise osas eri meelt, aga lisaks on digiseadmed tänapäeva paarisuhetes justkui "kolmas osapool", kes on alati kohal, ei maga kunagi ja nõuab pidevalt tähelepanu.

Vahel pöördutaksegi otse digimaailma tõttu tekkinud probleemide pärast, pea alati on aga digitegevustega seotud suhteteemad laual, kui suhe on üldiselt pingestunud või lähedus kaduma hakanud.

Tema pärast ei muretseta. Talle saab alati loota. Ta äratab imetlust ja paneb küsima, et kuidas ta küll jaksab ja suudab. Ta loob korda kaoses ja võibolla suudaks soovi korral kaost ka tekitada. Mis iganes raskus ette sattub – ta tuleb toime. Kõik tööd lendavad käes. Teda usaldatakse, talle toetutakse, ta saab hakkama. Ta on ankur ja kark, taevatäht, kelle järgi orienteeruda.

See on nukker mõte, mida suhtemurega vastuvõtule pöördunud inimesed päris tihti kuuldavale toovad – olgu siis tegu suhtega, mis on kestnud aasta või lausa mitukümmend. Kurbuse ja lootusetuse taga on mõte, et kui armastus on otsa saanud, siis justkui polegi enam midagi teha. Tuleb kas leppida korterinaabritena asise või külmkõleda “koos tiksumisega” või lahku minna.

Tublidel ja edukatel inimestel on kombeks teadlikult läbi mõelda ja optimeerida oma elu kõiki olulisi valdkondi – karjääri, tervist ja finantse. Vahel kipub aga meelest minema, et selle kõige juures on ülioluline ka emotsionaalselt turvaline ja rahuldust pakkuv paarisuhe.

Tunnetekeskne paariteraapia (emotionally focused couple therapy, EFT) lähtub ühelt poolt inimesele igiomasest vajadusest mõistmise ja lähedaste suhete järele ning on on teisalt kaasaegne, süsteemne ja kõrgelt hinnatud meetod paaridele, kes väärtustavad suhte sügavust ja oskavad tähele panna märke suhte kvaliteedis juba enne kui argirutiin ja erinevad elusündmused emotsionaalse sideme päriselt ära lõhuvad.

Jõulukuu on alanud ja paljudes peredes on detsembri lõpuga seotud tegevused juba aktiivselt jutuks. Jõulude ja aastavahetuse teema on ka psühholoogi kabinetis üha rohkem kohal – ja mitte alati meeldivas mõttes, vaid kohustuste-tülide-negatiivsete emotsioonide kontekstis.

Mehed ei taha abi otsida, mehed ei oska vaadata enda sisse ja ei oska emotsioonidega midagi pihta hakata....need on vaid mõned laialt levinud klišeedest, mis puudutavad mehi ja vaimse tervise muredega abi otsimist.

Probleemides, millega mehed psühholoogi juurde pöörduvad, ei ole enamasti justkui midagi eriliselt mehelikku. Kuskil sisimas on arusaam, et elus ja iseendas võiks olla asjad paremini kui seni – ja et selleks vanaviisi jätkata ei saa. Soovitakse olla parem elukaaslane-sõber-vanem. Tööl, suhetes või hoopis enesekindluses on miskit logisemas. Tahaks mõtlemis-ja käitumisharjumusi muuta, aga üksi pole nagu õnnestunud. Uus eluetapp, olgu tööl või eraelus, vajab kohanemist. Motivatsiooni ja tähendust jääb elus napiks, tunne on tühi ja jaksu nagu ei ole – aga päris-arst ütleb, et keha on korras.

Ega meil ei ole kunagi suuri tülisid ja karjumist või uste prõmmimist olnud - umbes selline on mõte, millega paljud lahkumineku äärele sattunud inimesed üksi või paarina psühholoogi juurde jõudes alustavad. Kui natuke koos arutleda, siis selgub: üks, teine ja kolmas asi on häirinud juba päris pikka aega.

Paarisuhtes võivad, teadagi, pinged tekkida väga erinevatest asjadest. Üks valdkond, millega seotud muresid on palju, aga mida sageli lausa häbenetakse jutuks võtta, on raha. Rahast rääkimine tundub imelik ja nagu ei sobi armastuse ja hoolimisega kokku ja nii need pinged kogunevad. Rahale mõtlemine näikse viitavat, et elatakse mingis hoopis varasemas sajandis, kus abielu eel kaasavarakirstud-lambad-kuningriigid kokku arvutati. Rahale mõtlemine paarisuhte kontekstis võib tunduda kuidagi väiklane ja madal – ja seetõttu ei julgeta juttu teha enne, kui pinged päris suured. Sageli ei taheta rahaga seotud pingetest juttu teha ka põhjusel, et kuskil peas stereotüüp:  kui raha justkui jagub, siis ei peaks kurtmiseks põhjust olema ja suhted peavadki olema kohe helgemad (muidugi ei vasta see tõele).

Läbipõlemine – see on justkui teema, millest räägitakse palju – aga Ikka peamiselt töö kontekstis. Ja muidugi oleme me kõik alati osavamad teiste inimeste läbipõlemise ohumärke tähele panema kui enda omi.

Läbipõlemist ei esine aga mitte ainult tööl – see võib ette tulla ka paarisuhtes. Kõige üldisem loogika on sama – läbipõlemiseni viib krooniline stress, kus inimesel on tunne, et tema ressursid negatiivsete ja keeruliste olukordadega toimetulekuks pole piisavad (ja olukorrad ise ei lahene ka kuidagi). Paarisuhte korral on tegu seisundiga, mis tekib pideva emotsionaalse, füüsilise ja vaimse stressi tagajärjel, kui ühe või mõlema partneri olulised vajadused jäävad pidevalt täitmata.

Internetiühendus ja nutiseadmete kõikjalolu on muutunud ka vaimse tervise teenuste maastikku – justkui on lisandunud võimalusi aga need on tekitanud inimeste seas üksjagu segaseid tundeid. Kas videosilla teel toimuv nõustamine või teraapia on ikka päris? Mille puhul see aitab ja millal ei peaks üldse kaalumagi? Kas mulle üldse sobib või peaksin selleks olema tõeline IT -guru?

Küllap kõik inimesed, kes oma tööd armastavad ja seda täie pühendumisega teevad, on pidanud mõtlema, et kuidas selle kõige juurde ka tõeliselt mõnus paarisuhe võiks sobida – või ongi kallimaga tulnud pidada maha vähem või rohkem sõbralikke arutelusid, et ega tööarmastus seda teist liialt varjutama kipu.

Kõik, kes on armunud, on seda kogenud  – armunud olles ja suhte alguses tahaks teha oma partneri heaks kõik, mõista tema mõtteid ja soove sõnadetagi, arvestada temaga igal võimalikul moel. Kõik muu maailm ja enda tahtmised kipuvad tahaplaanile vajuma, oluline on vaid armastatu.

See romantiline ettekujutus suhetest kõlab esmapilgul imeilusalt: inimene pühendub vaid kallimale, teeb kõik suhte heaks. Selline partner võib tunduda kohtudes ideaalse partnerina, armastus eriline ja tõeliselt suur. Kui see pealtnäha nii kaunis käitumine suhte edenedes jätkub, teeb see suhtele aga kõvasti kahju ja teinekord võib ka armastuse hoopis hävitada. Hind, mida justkui armastusele keskendumise või rahu hoidmise nimel makstakse, on väga kõrge.

Kui paarisuhte kontekstis räägitakse kontrollivast partnerist, siis sageli kerkib meie silme ette pilt inimesest, kes tõepoolest tegeleb ei millegi vähema kui terroriga. Ei lase majast välja. Võtab kallima raha ära, telefoni ka. Mõnitab iga päev. On armukadedam kui kõik maailma Othellod kokku. Jah, sinna juurde mainitakse õnneks sageli, et selline suhe võib alata väga romantiliselt ja hoiatatakse, et kontrollivate inimeste ohvriks võivad langeda just haprama enesehinnanguga ja tugevat kaaslast otsivad inimesed. Ometi võib selline äärmuslik pilt tähendada, et vähem ekstreemseid – aga aja jooksul sama toksilisi, partneri isiksusele sama laastavalt mõjuvaid käitumisi ei märgata. Selliseid käitumisi, mida ongi väga kerge „õigustada“ argumendiga, et aga paarisuhtes on niimoodi normaalne ja ma teen seda ju sinu enda heaolu pärast.

Me kõik teame, et kui lähedane ja armas inimene sureb, siis on leinamine loomulik. Ometi tuleb leinast rääkida ja seda endale teadvustada ka siis, kui oluline inimene elab edasi, aga meie suhe temaga katkeb või muutub oma olemuselt täielikult – seega tegu on ikkagi kaotusega.

Paarisuhtega seotud lahkuminekute puhul on tõenäoline, et neid kogetakse mitu korda elus ja mitmes mõttes on tegu täiesti omalaadse keerulise leinaprotsessiga.  

Arusaamatused ja konfliktid on teadagi kõigis inimsuhetes vältimatud – sest inimesed lihtsalt saavad asjadest vahel erinevalt aru. Ometi on paljudel meist tihtipeale tunne, et olgu teema või põhjus milline tahes, me tülitseme selle inimesega kogu aeg justkui sama tüli. Kuidagi nagu miski kisub meid ikka ja jälle elukaaslase, lapse või kolleegiga juba teada-tuntud tülitantsu vihtuma – nagu Toots Teelet  Oskar Lutsu „Kevades“. See tants väsitab ja teeb haiget, aga selle vältimine tundub peaaegu võimatu.

Kas ma saan lubada endale peavalu või sügistalvist tatitõbe? Tõenäoliselt vastab enamik inimesi, et loomulikult ning osa mõtleb sajale tööasjale või lastele (kelle tatitõbi ja peavalu äraajamist vajavad) ja ütleb, et mitte alati.

Aga kas ma võin lubada endale kopsupõletikku või jalaluumurdu? Tahaks loota, et kõigi meelest on see eriti rumal küsimus ja vastus on, et kui sellise tervisemurega kokku sattuda, siis tuleb asja tõsiselt võtta ja end korralikult terveks ravida.

Ent kuidas on lood depressiooniga – kas see on kõigile lubatud? Kas sellest saavad näiteks vabalt rääkida ka inimesed, kelle puhul teised on harjunud mõtlema ja ütlema, et no temal küll elus mingeid muresid ei ole, on selline üleni tugev-ilus-tark-osav-edukas ja aina kadesta.

Rahulolematus tööjaotusega peres või paarisuhtes on üks sagedasemaid põhjuseid, miks paariteraapiasse pöördutakse. Esmapilgul võib tööjaotus  tunduda lihtsat probleemina. Kaardistame kõik praktilised ülesanded (prügikasti väljaviimised ja kokkamised ja koerapissitamised) ning suhtepoolte asi on ülesanded pooleks jagada. Kui seda on parimat plaanides proovitud ja justkui isegi on asjad korraks paika saadud, siis enamasti paraku jõutakse ikkagi tupikusse – üks pool tunneb jätkuvalt, et tema peal on suurem vastutus. On väga tõenäoline, et sellisel hetkel hakatakse rääkima kokkamise ja prügipange kõrval millestki, mida on hakatud nimetama emotsionaalseks/mentaalseks tööks.

Inimesi, teadagi, saab alati jagada kahte rühma. Esiteks muidugi saab jagada nendeks, kellele meeldib inimesi kaheks jagada ja nendeks, kelle meelest on taoline tegevus tobe.

Lisaks kõigele muule kipuvad inimesed olema üsna vastandlikel seisukohtadel aga selleski  osas, mis puudutab oma kallima/elukaaslase/abikaasaga koos töötamist: on neid, kellele see tundub unelmate elu ja neid, kes ütlevad, et nad ei soovi midagi sellist ka vaenlasele. Esimesse gruppi kuuluvad arusaadavalt värskelt armunud, kes tahaks kogu aja kallimaga koos ollagi, ja teise kohe kindlasti need, kellel on sellise eluga kuri kogemus. Nali naljaks – igal juhul on tegemist päris suure väljakutsega.

Mida tähendab sõbrapäev? Kellele võiks sel puhul häid soove saata või lausa lillekimbu või kommikarbiga rõõmu teha? Kas sõbrapäev on ka tavalises mõttes semude-platooniliste sõpradega (olgu nende sugu milline tahes) tähistamiseks või siiski on tegu armsamate pühaga – nagu rahvusvaheline nimi (valentinipäev) ju viitab?  Millised suhted üldse vajavad tähistamist ja hoidmist? Või isegi laiemalt – teadlikku lähenemist?

Aastate jooksul ajakirjanduses avaldatud päris paljude lugude seas on neid, mida ka jupp aeg hiljem üle lugedes tulebd pähe mõte, et olgu aega mööda läinud üksjagu, kirjeldatud probleem on ikka alles....

Ma ei taha sellele mõelda, ma ei tohiks nii mõtelda, on tobe sellele mõelda – me kõik oleme endale taolisi asju öelnud. 

Ilmselt oleme kõik ka endaga valede mõtete-soovide-tunnete pärast pahandanud. Kes üritab mitte mõelda tööasjadele, kes kiusatust tekitavale magusakandikule, kes üritab iga hinna eest vältida mõtteid mõne inimesega seksimisest....See, kuidas nii väga üritatakse mingitest asjadest mõtlemist vältida, kui väsitav mittemõtlemine alati on ja kuidas see üldse õnnestuda ei taha, on arusaadavalt ka psühholoogi kabinetis sage teema.