Läbipõlemine – see on justkui teema, millest räägitakse palju – aga Ikka peamiselt töö kontekstis. Ja muidugi oleme me kõik alati osavamad teiste inimeste läbipõlemise ohumärke tähele panema kui enda omi.

Läbipõlemist ei esine aga mitte ainult tööl – see võib ette tulla ka paarisuhtes. Kõige üldisem loogika on sama – läbipõlemiseni viib krooniline stress, kus inimesel on tunne, et tema ressursid negatiivsete ja keeruliste olukordadega toimetulekuks pole piisavad (ja olukorrad ise ei lahene ka kuidagi). Paarisuhte korral on tegu seisundiga, mis tekib pideva emotsionaalse, füüsilise ja vaimse stressi tagajärjel, kui ühe või mõlema partneri olulised vajadused jäävad pidevalt täitmata.

Internetiühendus ja nutiseadmete kõikjalolu on muutunud ka vaimse tervise teenuste maastikku – justkui on lisandunud võimalusi aga need on tekitanud inimeste seas üksjagu segaseid tundeid. Kas videosilla teel toimuv nõustamine või teraapia on ikka päris? Mille puhul see aitab ja millal ei peaks üldse kaalumagi? Kas mulle üldse sobib või peaksin selleks olema tõeline IT -guru?

Küllap kõik inimesed, kes oma tööd armastavad ja seda täie pühendumisega teevad, on pidanud mõtlema, et kuidas selle kõige juurde ka tõeliselt mõnus paarisuhe võiks sobida – või ongi kallimaga tulnud pidada maha vähem või rohkem sõbralikke arutelusid, et ega tööarmastus seda teist liialt varjutama kipu.

Kõik, kes on armunud, on seda kogenud  – armunud olles ja suhte alguses tahaks teha oma partneri heaks kõik, mõista tema mõtteid ja soove sõnadetagi, arvestada temaga igal võimalikul moel. Kõik muu maailm ja enda tahtmised kipuvad tahaplaanile vajuma, oluline on vaid armastatu.

See romantiline ettekujutus suhetest kõlab esmapilgul imeilusalt: inimene pühendub vaid kallimale, teeb kõik suhte heaks. Selline partner võib tunduda kohtudes ideaalse partnerina, armastus eriline ja tõeliselt suur. Kui see pealtnäha nii kaunis käitumine suhte edenedes jätkub, teeb see suhtele aga kõvasti kahju ja teinekord võib ka armastuse hoopis hävitada. Hind, mida justkui armastusele keskendumise või rahu hoidmise nimel makstakse, on väga kõrge.

Kui paarisuhte kontekstis räägitakse kontrollivast partnerist, siis sageli kerkib meie silme ette pilt inimesest, kes tõepoolest tegeleb ei millegi vähema kui terroriga. Ei lase majast välja. Võtab kallima raha ära, telefoni ka. Mõnitab iga päev. On armukadedam kui kõik maailma Othellod kokku. Jah, sinna juurde mainitakse õnneks sageli, et selline suhe võib alata väga romantiliselt ja hoiatatakse, et kontrollivate inimeste ohvriks võivad langeda just haprama enesehinnanguga ja tugevat kaaslast otsivad inimesed. Ometi võib selline äärmuslik pilt tähendada, et vähem ekstreemseid – aga aja jooksul sama toksilisi, partneri isiksusele sama laastavalt mõjuvaid käitumisi ei märgata. Selliseid käitumisi, mida ongi väga kerge „õigustada“ argumendiga, et aga paarisuhtes on niimoodi normaalne ja ma teen seda ju sinu enda heaolu pärast.

Me kõik teame, et kui lähedane ja armas inimene sureb, siis on leinamine loomulik. Ometi tuleb leinast rääkida ja seda endale teadvustada ka siis, kui oluline inimene elab edasi, aga meie suhe temaga katkeb või muutub oma olemuselt täielikult – seega tegu on ikkagi kaotusega.

Paarisuhtega seotud lahkuminekute puhul on tõenäoline, et neid kogetakse mitu korda elus ja mitmes mõttes on tegu täiesti omalaadse keerulise leinaprotsessiga.  

Arusaamatused ja konfliktid on teadagi kõigis inimsuhetes vältimatud – sest inimesed lihtsalt saavad asjadest vahel erinevalt aru. Ometi on paljudel meist tihtipeale tunne, et olgu teema või põhjus milline tahes, me tülitseme selle inimesega kogu aeg justkui sama tüli. Kuidagi nagu miski kisub meid ikka ja jälle elukaaslase, lapse või kolleegiga juba teada-tuntud tülitantsu vihtuma – nagu Toots Teelet  Oskar Lutsu „Kevades“. See tants väsitab ja teeb haiget, aga selle vältimine tundub peaaegu võimatu.

Kas ma saan lubada endale peavalu või sügistalvist tatitõbe? Tõenäoliselt vastab enamik inimesi, et loomulikult ning osa mõtleb sajale tööasjale või lastele (kelle tatitõbi ja peavalu äraajamist vajavad) ja ütleb, et mitte alati.

Aga kas ma võin lubada endale kopsupõletikku või jalaluumurdu? Tahaks loota, et kõigi meelest on see eriti rumal küsimus ja vastus on, et kui sellise tervisemurega kokku sattuda, siis tuleb asja tõsiselt võtta ja end korralikult terveks ravida.

Ent kuidas on lood depressiooniga – kas see on kõigile lubatud? Kas sellest saavad näiteks vabalt rääkida ka inimesed, kelle puhul teised on harjunud mõtlema ja ütlema, et no temal küll elus mingeid muresid ei ole, on selline üleni tugev-ilus-tark-osav-edukas ja aina kadesta.

Rahulolematus tööjaotusega peres või paarisuhtes on üks sagedasemaid põhjuseid, miks paariteraapiasse pöördutakse. Esmapilgul võib tööjaotus  tunduda lihtsat probleemina. Kaardistame kõik praktilised ülesanded (prügikasti väljaviimised ja kokkamised ja koerapissitamised) ning suhtepoolte asi on ülesanded pooleks jagada. Kui seda on parimat plaanides proovitud ja justkui isegi on asjad korraks paika saadud, siis enamasti paraku jõutakse ikkagi tupikusse – üks pool tunneb jätkuvalt, et tema peal on suurem vastutus. On väga tõenäoline, et sellisel hetkel hakatakse rääkima kokkamise ja prügipange kõrval millestki, mida on hakatud nimetama emotsionaalseks/mentaalseks tööks.

Inimesi, teadagi, saab alati jagada kahte rühma. Esiteks muidugi saab jagada nendeks, kellele meeldib inimesi kaheks jagada ja nendeks, kelle meelest on taoline tegevus tobe.

Lisaks kõigele muule kipuvad inimesed olema üsna vastandlikel seisukohtadel aga selleski  osas, mis puudutab oma kallima/elukaaslase/abikaasaga koos töötamist: on neid, kellele see tundub unelmate elu ja neid, kes ütlevad, et nad ei soovi midagi sellist ka vaenlasele. Esimesse gruppi kuuluvad arusaadavalt värskelt armunud, kes tahaks kogu aja kallimaga koos ollagi, ja teise kohe kindlasti need, kellel on sellise eluga kuri kogemus. Nali naljaks – igal juhul on tegemist päris suure väljakutsega.

Mida tähendab sõbrapäev? Kellele võiks sel puhul häid soove saata või lausa lillekimbu või kommikarbiga rõõmu teha? Kas sõbrapäev on ka tavalises mõttes semude-platooniliste sõpradega (olgu nende sugu milline tahes) tähistamiseks või siiski on tegu armsamate pühaga – nagu rahvusvaheline nimi (valentinipäev) ju viitab?  Millised suhted üldse vajavad tähistamist ja hoidmist? Või isegi laiemalt – teadlikku lähenemist?

Aastate jooksul ajakirjanduses avaldatud päris paljude lugude seas on neid, mida ka jupp aeg hiljem üle lugedes tulebd pähe mõte, et olgu aega mööda läinud üksjagu, kirjeldatud probleem on ikka alles....

Ma ei taha sellele mõelda, ma ei tohiks nii mõtelda, on tobe sellele mõelda – me kõik oleme endale taolisi asju öelnud. 

Ilmselt oleme kõik ka endaga valede mõtete-soovide-tunnete pärast pahandanud. Kes üritab mitte mõelda tööasjadele, kes kiusatust tekitavale magusakandikule, kes üritab iga hinna eest vältida mõtteid mõne inimesega seksimisest....See, kuidas nii väga üritatakse mingitest asjadest mõtlemist vältida, kui väsitav mittemõtlemine alati on ja kuidas see üldse õnnestuda ei taha, on arusaadavalt ka psühholoogi kabinetis sage teema.