Kuna kodu ja lähedased inimesed peaks olema meile toeks nii heas kui halvas, siis paarisuhte kehv seis tähendab, et töölt koju saabudes ei ole mitte soe ja mõnus, vaid tekib külm-vaenulik-ükskõikne-pinges tunne ning peale tööpäeva nii just  välja ei puhka. Kui tööl on tore, siis kehva paarisuhte puhul oodatakse tööleminekut kannatamatult – olgu siis igal hommikul või suvepuhkuse lõppedes – aga kui ka tööl on pingeline või lausa ebameeldiv, siis võib inimene tunda end tõeliselt lõksus olevat, sest kuskil pole hea.

Nii nagu tööalane läbipõlemine, on ka paarisuhte puhul tegu pikaajalise protsessiga ja mitmete teguritega, mis seda põhjustavad. Need ei teki üleöö, vaid on pikaajalise emotsionaalse ja psühholoogilise stressi tagajärg: 

• Tunne, et mina partnerina panustan suhtesse rohkem kui kaaslane. Ebaõiglus ja rahulolematus kuhjuvad, kui krooniliselt kogetakse, et annan pidevalt rohkem kui vastu saan. See tunne võib olla ka mõlemal – üks tunneb, et tema kanda on rohkem, sest ta on emotsionaalselt rohkem olemas, teine aga tunneb sama näiteks põhjusel, et ta teeb rohkem koduseid töid või hoopis kannab rohkem rahalisi kohustusi.
• Pidevad konfliktid ja oskamatus erimeelsusi lahendada ja/või nendega leppida. Kui partnerid ei suuda konstruktiivselt ja sõbralikult lahendada isegi väikeseid arusaamatusi, iga väikese tüliga kerkivad esile aastatetagused haavatasaamised, siis viib see paratamatult kurnatuseni ja sageli meeleheiteni. Lõpuks hakatakse vältima konflikte, mis viib distantseerumiseni ja suhte "jäätumiseni".
• Isiklike vajaduste ja suhte vahelise tasakaalu puudumine - liigne pühendumine suhtele ja partnerile võib tekitada väsimuse ja samas partneril lämmatatuse tunde. Samas ka ainult individuaalsete huvide peale mõtlemine viib paratamatult kaugenemiseni ja mõtteni, et miks ma selle inimesega pean koos olema, mis on selle suhte mõte.
• Rahuldamata emotsionaalsed vajadused - igal inimesel on vaja tunda ennast armastatuna, väärtustatuna ja aktsepteerituna. Kui paarisuhtes see kogemus puudub, tekib kergesti lootusetuse tunne ja tõrge omalt poolt suhtesse panustada. Ka siin võib suhtepartnerite vahel olla suuri erinevusi. Ühel on suurem vajadus sõnalise tunnustuse järele, teine aga tunneb end väärtustatuna kui temaga tahetakse asju koos teha või hoopis võimaldatakse.
• Välised stressiallikad – eriti kui nendest ei räägita. Tööstress, rahalised probleemid, päritoluperega või endiste suhtepartneritega seotud probleemid (näiteks kärgperedel) võivad avaldada suhtele lisasurvet. Kui partnerid ei suuda neid pingeid koos lahendada ja üksteist toetada, võib see viia suhte läbipõlemiseni.
• Muud põhjused võivad olla erinevad - keerulisi aegu tuleb ette kõigis suhetes - , kriitiliseks on aga  kommunikatsiooniprobleemid. Partnerid ei räägi avatult ja samas teisest lugupidavalt oma tunnetest ja vajadustest, vaid kasutavad kriitikat, süüdistamist või passiivset agressiooni. Mõlemad partnerid võivad tunda, et neid ei kuulata või et nende mured on ebaolulised.
• Üks põhjus paarisuhte läbipõlemiseks on aga ka see, et meil on 21.sajandil oma partnerile palju kõrgemad ootused – me tahame teda kallimaks ja heaks sõbraks, emotsionaalseks ja materiaalseks toeks. Samas ei õpetata üheski koolis, kuidas siis neile ootustele vastata ja kuidas neid ootusi üldse osata sõnastadagi.

 Läbipõlemise tunnused paarisuhtes on järgmised:

• Pidev emotsionaalne ja füüsiline kurnatus. Kõike on liiga palju  - kui suhtele mõtled, siis kõik on liiga raske, liiga kurnav .Tööalase kurnatusega saad kergemaks puhkuse ajal või kodus mõnusaid asju tehes, aga püsisuhtes olles puhkust ei olegi. See võib väljenduda ka füüsiliste sümptomitena nagu peavalud, une- või seedimisprobleemid.
• Kunagi olulised teemad, ühised huvid või partneri tunded jätavad tuimaks. Ka tülide ajal kogetakse vahel tuimust või lihtsalt põlgust (isegi kui hääled lähevad valjuks), justkui ei viitsita enam isegi korralikult kogu hingest tülitseda  – see on omamoodi kaitsereaktsioon.
• Nii füüsiline kui ka emotsionaalne lähedus on kadunud, domineerib eemaldumise ja üksinduse tunne. Te ei soovi enam suudelda, kallistada ega rääkida oma tunnetest, unistustest, headest ja halbadest hetkedest. Kui seksitakse, siis on see  tehniline sooritus, mis kipub hinge jätma tühja tunde. Te jagate infot vaid praktilistel teemadel ja suhtlete minimaalselt. Kõik ühistegevused mis varem olid toredad, on nüüd ohkamapanev kohustus - olgu see õhtusöök väljas või seks, sest no lihtsalt ei viitsi enam.
• Hakkad märkama vaid partneri negatiivseid omadusi, sind häirivad asjad, mis varem olid tühised. Partneri naljad ja vaimukused on nõmedad. Iga vestlus võib lõppeda süüdistamisega või juba põlgliku eemaletõmbumisega, et mis temast ikka tahta. Üha süveneb abituse- ja lootusetusetunne, justkui on üksteise süüdistamine ainus viis suhtlemiseks, aga paremaks ei tee see ju ka midagi. Suhet nähakse võitluslikuna, loetakse „punkte“ – kes teeb mida rohkem ja mida vähem, partneri eksimusi peetakse pahatahtlikkuse märgiks (mitte juhuslikuks apsakaks).
• Puudub usk, et suhtel on tulevikku või et asjad saavad veel korda. Oled loobunud ka ise pingutamast, et midagi suhtes paremaks läheks. Läbipõlemise korral võib aga ka üks partner võib üritada meeletult olukorda parandada, samal ajal kui teine on juba loobunud ja ei panusta suhtesse enam üldse. Üha rohkem kujutled, kuidas oleks elada üksi ja mõtted sellest, et praeguse partneri kõrval võiks koos vananeda, nii nüüd jääbki, tekitavad vahel lausa meeleheidet.
• Te ei veeda enam aega koos. Aega sisustatakse eraldi hobide või tegevustega. Kolleegid, sõbrad ja sugulased – nendega on alati midagi tegemist, nendega on tore. Kui kunagi ootasid, et partner pakuks emotsionaalset tuge või ka füüsilist lähedust, siis nüüd igatsed seda endiselt – aga vaatad teiste suunas. Eraldi asjatamiseks leiab ka kodus alati põhjust, sest maja, korteri, aia juures või garaažis on alati midagi teha. Vahel võetakse palju eraldi ette asju lastega - peaasi, et ei peaks koos olema. Ja loomulikult saab alati aega veeta nutiseadmes.

 Mida ette võtta?

Paarisuhte läbipõlemine on märk, et suhtes on vaja suuri  muutusi. See nõuab mõlema partneri teadlikku pingutust, avatud suhtlemist ja sageli ka professionaalset abi – mugavustsoonist väljaminekut kindlasti.

Üks suur viga ja sage viga on läbipõlemise normaliseerimine –  et ahah, oleme ju aastaid juba koos, ei olegi enam mesinädalate faas ja suur armumine, nii see elu peabki olema. Käitume ju enamvähem viisakalt ja eks kõigil on tülisid. Tegelikkuses on enesetunne ikkagi kõle ja partneriga koos ei ole hea olla.

• Esmalt tunnista, et on probleem, sest sa tunned end suhtes kehvasti. 
• Mõtle ja otsusta, kas sina soovid üldse et see suhe ja just selle partneriga oleks natuke parem. Kui oodata, et teine hakkaks äkilise inspiratsiooni ajel midagi tegema ja suhet päästma, siis võib ootama jäädagi või on juba hilja.
• Nagu tööalase läbipõlemisega võetakse haigusleht ja taastumine võib võtta mitu kuud, vahel ka aasta, ei ole loota, et sageli aastatega tekkinud läbipõlemine paarisuhtes saab korda nipsust ja ühe lihtsa nipiga (hakkame kord nädalas seksima, käime kord kuus kohvikus).
• Mõtle, kas on lootust proovida omavahel südamest-südamesse rääkida, ilma süüdistamata ja vaadata üle kummagi poole tunded ja vajadused. Kas saate rääkida nii, et mõlemal on tunne, et teine päriselt kuuleb-näeb-hoolib ja tahab olukorda parandada? Oluline oleks rääkida ausalt, aga samas ka taktitundeliselt, teist haavamata.
• Võiks proovida arutada läbi koos ja eraldi tegemised. Kas on mingid väikesed asjad, mida võiks proovida koos teha – see ei pea tähendama tohutut lähedust, ootust imelisele romantikale, vaid lihtsalt et oleks natuke mõnus. See ei peaks sisaldama suurt suhtlemist, millest võib tõusta tüli (näiteks kino, seenel käimine, ühine jooksma minek). Kas võiks proovida saada rutiinist välja, teha väikegi muutus?  Muidugi vajaks rahulikku läbiarutamist ka koduste tööde jaotus ja see, kas kumbki saab piisavalt omaenda aega. Aga kuidas tundub mõte teadlikult näidata üksteise suhtes tunnustust ja tänu, öelda midagi hästi?
• Kumbki partner peaks vaatama ka endasse. Kas enda füüsiline ja vaimne tervis on korras? Mis toimub tööl ja kui on pingeline, kas läheb kergemaks? Millised on enda päritoluperest või varasematest suhetest kaasa tulnud hirmud ja käitumisviisid, mis on aidanud kaasa sellele, et on jõutud suhtega päris kehva seisu? Mis põhjustab just sinus tunnet, et partner pole sinu jaoks olemas ning sa ei saa tuge?

Oluline on meeles pidada, et läbipõlemine paarisuhtes ei tähenda automaatselt, et nüüd tuleks kohe ära lahutada. Läbipõlemise põhjuseks on ju see, et sa päriselt hoolid (või vähemalt kunagi hoolisid) sellest inimesest. Kui ta oleks sulle ükskõikne, siis sa ei oleks pettunud, et tema sind ei näe ja sinu vajadusi ei märka.