Kas mõni järgnev dialoog tuleb tuttav ette?

Mari: Kas sa auto rehvivahetuse aja panid juba paika? Mäletad, me rääksime üleeile, varsti ei saa enam praegustega sõita.

Jüri: Vist jah (vaatab telekat edasi)

Mari: Mida tähendab „vist“? See on ju oluline asi, kuidas sa ei tea?

Jüri vaikib, vaatab telekat.

Mari: Kas sa ei kuule? Ma räägin ju sinuga!

Jüri: Räägime siis, kui sa oled rahunenud – praegu sa lihtsalt kisud tüli (läheb teise tuppa).

 

Jaan ja Jane teevad koos köögis süüa. Jaan üritab vahepeal Janet kallistada.

Jane tõmbub eemale.

Jaak: Mis jälle lahti on? Sa viimasel ajal kunagi ei taha, et ma sind puudutan.

Jane: Ei ole midagi lahti, kogu aeg ei ole tuju lihtsalt.

Jaak: Mulle tundub, et sul pole kunagi tuju. Elame nagu korterinaabrid....

Jane: Paarisuhe ei tähenda ainult seksi. Palun ära käi kogu aeg peale, see on nõme.

 

Lapsevanem: Kas sa nutitelefoni panid juba elutuppa laua peale? Sa ei saa õppida, kui kogu aeg tekib tahtmine Youtube’ist midagi vaadata.

Teismeline: Kohe panen.

Lapsevanem viie minuti pärast: Käisin elutoas, nutitelefoni pole laua peal. Sa ju lubasid, et paned laua peale ja hakkad õppima?

Teismeline: Rahune maha, ma vaatan ainult ühe asja lõpuni.

Lapsevanem: „Rahune maha“??? Kokkulepped vanematega ei tähenda midagi? Ja sa arvad, et tuled varsti rääkima, et sul oleks paremat telefoni vaja ja meie kohe ostame?

Teismeline: Mine ***** (läheb oma tuppa ja lööb ukse pauguga kinni)

 

Kolleeg 1: Mulle tundub, et me peaks maha istuma ja selle aruande veel koos üle vaatama – millal sulle sobib?

Kolleeg 2: Ma ei tea, ma ei oska öelda.

Kolleeg 1: Aga ehk sa vaataksid kalendrisse, et millal sobib?

Kolleeg 2: Mhmh, küll ma vaatan.

Kolleeg 1: Millal sa saad mulle öelda?

Kolleeg 2: Lase nüüd olla, see ei põle.

Kas panite tähele, et neis dialoogijuppides oli midagi sarnast? Üks suhtluse osapool soovib teiselt midagi või on natuke kriitiline ja otsib kontakti. Teine osapool ei haaku sellega üldse ja üritab teemat vältida või suhtlust sel hetkel lõpetada – mis aga ärritab kontakti otsijat veelgi enam.

 Tunnetekeskse teraapia rajaja Sue Johnson on paarisuhetes toimuvaid selliseid tülimustreid – mis võivad sama skeemi järgi kesta aastakümneid – nimetanud protestipolkaks. Ikka sellepärast, et üks pool protestib, kui teine justkui keeldub suhtlusest. Neid tülitantse ongi kõige enam uuritud just paarisuhete puhul, aga ometi leiab neid aset ka mujal – õdede-vendade vahel, laste ja vanemate vahel, tööl ja sõbrasuhetes -  tegelikult kõigis suhtlusolukordades, kus meil on ootus, et meiega suhtlev inimene võiks tahta meid kuulda ja näha, meiega arvestada.

 Sue Johnson on tülitantsude metafoorina pakkunud välja järgmise näite – mis päris elus tihti polegi pelgalt metafoor. Üks suhtepool on ühel, teine teisel pool ust ning üks koputab uksele, soovides sisse laskmist. Kui teine ei reageeri, koputatakse ja lõgistatakse ust üha tugevamini. Selle peale barrikadeeritakse uks, otsekui rünnakut kartes, veelgi enam – mis omakorda käivitab selles, kes algselt vaid vaikselt koputas, autopiloodi, mis otsekui vajab iga hinna eest ukse maha murdmist.

 Teatud eluolukordadesse on roll, mis tülitantsus võetakse,  ka sisse kirjutatud. Kui lapsed on juba teisme-eas ja tahavad olla üha iseseisvamad, siis on vanemad sageli need, kes käivad ja üritavad lapsega ühel ja teisel moel kontakti saavutada – ja laps reageerib porisemise ja oma tuppa kadumisega. Tööl kipub ülemus olema see, kes suunab, kritiseerib ja uurib, kuidas üks või teine asi edeneb. Ja mis seal salata, lääne kultuuris on naisi sageli rohkem kasvatatud-sotsialiseeritud olema need, kes on suhetes kontakti otsijad ja on rohkem ka enda kontaktivajaduse teadvustajad. Suhete seksuaalse poole osas on meeste-naiste rollid aga tihti vahetunud: meestelt on läbi aegade eeldatud, et nemad on initsiatiivikamad ning naiste puhul on peetud vaat et viisakakski peps ja eemaletõmbuv olla.

 Tülitantsud on alati mängus, kui inimesed otsivad psühholoogi juurest abi ja kirjeldavad toimuvat nii: tüli võib tekkida ükskõik, millest – väga väikesest asjast – ja alati käib kõik täpselt ühtemoodi, aga peatada või vältida lihtsalt ei oska. Tülimustris tuntakse end lõksus olevat ja tants otsekui võtab üle nagu mingi paha vaim ja hävitab inimeste vaba tahte. Need tantsud teevad inimesi õnnetuks, sest sageli tunnistatakse, et armastus ja hoolimine on täiesti olemas, aga aastaid ja aastaid sama skeemi järgi pidevalt korduvad tülid tekitavad totaalse abituse ja lootusetuse tunde. Üks pool on tihti õnnetu ja ütleb, et kaaslane ei räägi minuga enam ning et mina olen ainus, kes probleeme märkab ja nendest rääkida proovib – ja aja möödudes süveneb meeleheide ja lootusetus, et ei olegi võimalik kontakti saada.  Teine omakorda on väsinud sellest, kuidas ta tajub, et teda pidevalt süüdistatakse hoolimatuses ja kõige valesti tegemises ning temas süveneb üha enam tunne, et ta ongi väärtusetu ja mõttetu inimene. Mõlema poole üksildus ja lootusetus võib viia selleni, et oma emotsionaalseid vajadusi - olgu selleks siis soov kontakti, turvalisuse või positiivse märkamise järgi – püütakse rahuldada mujal, keskendutakse kas tööle, veedetakse rohkem aega sõpradega või tekib kõrvalsuhe.

Lühidalt kokku võttes käib tülitantsude nõiaring järgmist rada: mida rohkem üks mingil moel käitub....seda rohkem teine omal viisil reageerib...Üks üritab juttu teha, oma vaatenurka seletada, kritiseerida, tähelepanu juhtida (ja sageli tõepoolest mitte maailma kõige sõbralikumal moel) – loodab nii teise tähelepanu leida, kuulatud ja mõistetud saada. Kui teine osapool selle peale on alguses lihtsalt tõrges või üritab teist kohmakalt maha rahustada, siis võib ta tülitantsu jätkudes kas vait jääda või üritada füüsiliselt eemalduda, suutes mõelda vaid omaenda piiride taastamise vajadusele ja turvalisusele. Abi sellest aga pole, kaaslase jaoks on see pigem otsekui märk, et tuleb veel rohkem, veel intensiivsemalt üritada kontakti saada. Ühel hetkel jõutakse hetkeni, kus ükskõik, milline reaktsioon eemaldujalt on juba parem kui vaikus.  Vahel eskaleeruvad need konfliktid selliseks, et rahulikel hetkedel ei suuda kujutledagi, kuidas üksteisele sõnadega või vahel ka füüsiliselt nii haiget võib teha. Eemalduja võib end täiesti nurka surutuna tundes samuti midagi väga vihaselt öelda või teha.

 Ometi ei peata ka väga koledad kogemused selliseid tülitantse – need käivad ikka edasi, sest vajadused tantsu taga – vajadus ühenduse järele, vajadus turvalisuse järele – pole ju rahuldatud. Kui negatiivsed kogemused kuhjuvad, siis muututakse arusaadavalt ka väga tundlikuks. Kes kardab kriitikat saada, võib partneri väikestki soovi millestki rääkida tõlgendada kui rünnakut kuulutavat sõjahüüdu. Kes kardab aga seda, et temast proovitakse muudkui eemale hoida, võib olla äärmiselt tundlik, kui kaaslane natukegi midagi omaette teeb.

 Tõepoolest, kui mõelda, et just paarisuhete puhul – kus eeldatakse, et kõrval on inimene, kes meist päriselt hoolib – liigutakse selliste tülimustrite puhul aasta-aastalt üha rohkem üksildusse, siis pole ime, et tuhandeid paarisuhteid uurinud John Gottmani järgi lahutab nelja-viie aasta jooksul 80% paare, kellel juba esimese paari suhteaasta jooksul taolisse mustrisse kinni jäämine tavaliseks muutub. Paraku pole lahutusest kasu – konfliktimuster võetakse kaasa ka järgmisse paarisuhtesse. Nii võib juhtuda, et teraapiaruumis kurdetakse: täitsa õudne, uue kallimaga tekkis chatis suheldes (seal pole ju inimese nägu näha, ainult tekst) väike arusaamatus ja korraga mul oli tunne, et ma suhtlen ikka oma eksiga.

Läbisaamist – olgu siis tegu paarisuhte, laste-vanemate vahelise suhte, kollegiaalse või sõbrasuhtega – halvendab ka see, et tülitantsud ei lahenda mitte kunagi ühtegi probleemi.  Kogu fookus on ju pea meeleheitlikult suunatud sellele, kuidas suhtes kas iga hinna eest proovida kontakti saada või rahu hoida. Probleemid jäävad vinduma, kuhjuvad ja annavad sel moel põhjust üha uuteks ja uuteks konfliktideks.

Kui pole soovi või võimalust teraapiasse pöörduda, siis on ka ise võimalik olukorra parandamiseks päris palju ära teha. Esimene asi – nagu ikka  - on probleemist teadlikuks saamine.

1)     Esmalt võiks mõelda, kas proovida muutust teha üksi või kellegagi koos. Kui tegemist on tülitantsudega paarisuhetes, siis kõige parem, kui saaksite neist teadlikuks koos – et koos proovida ka neile piiri panna. Kui tegemist on vanema ja alaealise lapse vaheliste tantsudega, siis on suurem vastutus suhete parandamisel alati vanema peal.

2)     Püüa aru saada, kas õnnestub mõelda nii, et tülitantsudes mõlemad pooled tegelikult südamepõhjas tahavad head läbisaamist ja on õnnetud, et seda ei ole. Kui tabad, et kellegagi suheldes konflikti sattudes käitud alati samamoodi, siis kuidas oleks proovida mõelda, mida kogeb sel hetkel teine pool? Vahel võib olla ka paras väljakutse mõelda, et teine ei aja lihtsalt kiusu.

3)     Millised üldse on sinu vajadused ja soovid olulistes suhetes? Milliste osas on sul tunne, et need on rahuldamata ja märkamata? Milliseid sa julged väljendada – ja millised on need, millest sa ei söanda rääkida?

4)     Mõtle, mida sa teed, kui mingites suhetes või suhtlusolukordades tunned, et sa tahad, et sind mõistetaks, soovid kontakti ja mida teed siis, kui soovid rahu säilitada?

5)     Kuidas sulle tundub mõte, et kogu häda on selles, et te sattute mõlemad koos juba sisseharjunud tülitantsu, kus teise – ja tegelikult salamisi ka enese – süüdistamine käib tantsusammude juurde.

6)     Proovi mõelda olukordadele, kus olete erimeelsused ära lahendanud nii, et tülitantsu polegi tekkinud või kui olete mõlemad (või on üks pool) aru saanud, et nüüd kohe käivitub teie tavaline tülitsemise nõiaring ja kuidagi on õnnestunud see katkestada. Mida on üks või teine selles olukorras teinud?

7)     Proovi koos kaaslasega või ka üksi tabada teie tülitantsude loogikat. Kui mina teen seda, siis tema teeb toda – mille peale mina omakorda teen alati seda....Kas õnnestub leida mingi korduv muster? Kas sa saad proovida jagada kaaslasega seda, mida sa tegelikult nendes olukordades tunned – kui sa paistad talle kas vihane või täiesti ükskõikne?

8)     Tülitantsust lahtisaamine eeldab, et mõlemal osapoolel on tunne, et suudetakse koos luua sellist ühist turvalist emotsionaalset ruumi, kus mõlemad saavad jagada enda mingi käitumise (kontaktiotsimine, eemaldumine) taga olevaid tundeid ja vajadusi. Kuidas tundub, kas on võimalik luua olukorda, kus üks pool ei tunne end üksi ja hüljatuna ning teine kritiseerituna ja häbistatuna? Tülitants muutub ainult siis, kui mõlemal on võimalus, julgus ja soov omada teistsugust – päris tõelist ja haavatavust eeldavat – lähedust.