Ühised lapsed jäävad siduma endisi partnereid ka siis, kui ollakse lahus – jagatud hoolduse tõttu mitte ainult ei puututa endiselt kokku vaid laste huvides lihtsalt peab suutma ka viisakalt suhelda. Aga ka siis kui ühiseid lapsi pole figureerib endine kallim endiselt silmapiiril - ta mitte ainult ei pruugi elada jätkuvalt samas linnas, käia samas spordiklubis ja supermarketis – ühiste tuttavate ja eelkõige  interneti tõttu on meil võimalik omada pidevalt infot sellest, kuidas tal läheb, kas tal on juba uus armsam või mida ta meist ja lörri läinud suhtest arvab. Kõik see aitab hoida mälu ja valu aktiivsena ning võib anda ka pidevat mõtteainet, et teoreetiliselt võiks ju ikkagi uuesti kokku saada ja suhe saaks jätkuda – ning võib meeleheite ja lootuse segust kantuna panna tegema ka suhte taaselustamise katseid.

Suhte lõpu puhul teevad kaotusega leppimist keerulisemaks nii see, kui suhe paistis tõeliselt tore (miks see pidi ometi lõppema?) kui ka see, kui suhe oli toksiline või lausa vägivaldne (mõistus kiidab lahkumineku igati heaks, aga ometi kripeldab sageli mingi igatsus hinges edasi). Kui tegemist on ühe poole truudusetusest tingitud lahkumineku ja kaotusega, lisandub reetmise ja ära põlatud olemise tunne.

Lahkuminekuga seotud lein ja kaotusvalu on erilised sellegi poolest, et surma korral on ümbritsevad inimesed ikka sõbralikud ja kaastundlikud, lahkumineku puhul võib asi olla aga lausa vastupidine. Teised inimesed võivad kas olla imestunud (teil tundus kõik ju korras olevat? sobisite nii hästi? alles teil olid pulmad?) aga võivad ka olla otseselt pahased (väärt inimese jätsid maha/miks sa teda nii kaua kannatasid, mida lahkuminek lastele teeb/ega sa üksi hakkama saa, nii tühjast asjast tegid tüli/aeg oleks juba üle saada).

*****

Kaotusi, mida paarisuhte lõpu puhul leinatakse, on väga erinevaid. Kadus stabiilsus ja rutiin – mingi olemise viisiga oli harjutud, teise inimesega koos tema küsitavategi omadustega oli harjutud arvestama. Ilusad mälestused on küll alles, aga teadmine, et uusi juurde ei tule, võib olla väga valus ning liiati võivad varasemad kaunid mälestused saada mingitel puhkudel ebameeldiva värvingu (nt kui saadakse teada, et juba sel ajal oli partneril südames keegi teine). Kaotsi on läinud ka tugi – olgu siis praktiline  (nüüd peab ise kõiki majapidamisasju tegema, rahaliselt ise toime tulema) või emotsionaalne (pole kellegagi rõõme ja muresid jagada). Kadunud on ka lootused, plaanid ja unistused. Vahel on need olnud seotud konkreetse partneriga, vahel aga  üldisemad (unistus toredast pereelust ja kodust, laste ja ühise vananemisega) ja kõige selle luhtumine võib tunduda totaalse isikliku läbikukkumisena.  Täitsa omaette kaotus on see, mis puudutab mina-pilti ja identiteeti – pikaaegses suhtes võib teinekord olla „mina“ nagunii ähmastunud ja asendunud „meiega“, aga kui on olnud harjumus mõelda endast kui suhte-või pereinimesest, siis mõte endast kui vabast ja vallalisest või üksikvanemast võib olla väga võõras.

Paarisuhtega seotud leina kulgu mõjutavad väga erinevad asjaolud, olulisim neist on suhte emotsionaalne tähendus ja olulisus. 

Mida kauem on suhe kestnud, seda suurem on lahkuminekuga toimuv muutus,  seda rohkem on suhe mõjutanud ju ka inimese mina-pilti. Kui suhe on alanud väga noores eas ja teisi suhteid polegi varem olnud, võib kaotusvalule lisaks võib võimust võtta hirm, et kuidas nüüd edasi ollagi. Isegi ühe päeva või öö kestnud suhet võib aga leinata, kui see pani inimese unistama, tundus tähenduslik ja inimene tundis end sel hetkel tõeliselt imeliselt. Lakoonilise sõnumi teel ilma igasuguste lisaselgitusteta mahajätmine on teistmoodi valus kui pikki arutlusi või kohtuskäimist hõlmav lahkuminek.  Kui inimesel on madalavõitu enesehinnang või talle tundub (näiteks vanuse, ameti või elukoha tõttu), et uut partnerit pole enam üldse lihtne leida, võib kaotusega leppimine olla sellevõrra keerulisem. Ja kahtlemata on raskem neil, kel muidu on samuti stressirohkete olukordade, muutustega või ka komplekssete emotsioonidega hakkama saamine suuremaks väljakutseks.

Mehed ja naised võivad lahkuminekuga seotud leina kogeda erinevalt. Esiteks suruvad mehed juba kasvatuse tõttu rohkem oma emotsioone alla või üritavad neid (näiteks alkoholiga, töösse mattudes) eitada – see aga ei tähenda, et nad valu ei tunne. Teiseks on uuringud leidnud, et naistel on kõige raskem aeg vahetult peale lahkuminekut, mil kogetakse intensiivseid negatiivseid emotsioone; meestel kipub lahkumineku negatiivne mõju olema küll vähemintensiivsem aga palju pikaajalisem.

On igati loogiline mõelda, et see, kes maha jäetakse, kogeb olukorda hullemini - nii et võibki lausa jääda mulje, et üks on täiesti murtud ja teine on kalk ja südametu. Ometi võib suhte lõpetamist soovinud pool olla enne seda juba aastaid tegelenud suhte leinamisega. Olles näiteks aru saanud, et lähedust või loodetud ilusat suhet ei ole kuskilt tulemas, on peale katsetusi ise parem kaaslane olla või partnerit teraapiasse utsitada hakatud ühel hetkel lihtsalt suhtest emotsionaalselt eemalduma. Tihti lõpevad sellised olukorrad päris lahkuminekuga, aga pole harvad ka juhud, kui elatakse koos küll edasi, ent üks või mõlemad pooled näevad endist kallimat pelgalt majanaabrina.

*****

Lahkuminekuga seotud leinal on viis staadiumi:

1)     Eitamise faasis ei usuta, et lahkuminek on päriseks ja lõplik. Veendakse ennast ja ka partnerit, vahel ka ümbritsevaid teisi inimesi, et küll jälle kokku saadakse. Küll sul see periood otsa saab, see on mingi totter nali või kius, küll sul varsti mõistus pähe tuleb, meil oli kõik korras ja see ei saa nii lõppeda, sa ei saa mulle/lastele nii teha – taolised fraasid tiirlevad eituse faasis peas sageli. Endid nähakse endiselt paarina ja räägitakse aina „meie“ vormis ja unistatakse ajast, kui kõik oli hästi ja saab ka edaspidi hästi olema.

 2)     Viha faas väljendub selles, et ekspartnerit süüdistatakse mitte ainult suhte lõpus aga üldse kõiges, mis valesti ja viltu läks. Sageli tekib ka kange soov kätte maksta ja kogu oma kibedus välja elada – näiteks sotsiaalmeedias postitades, ekspartneri sugulastele-sõpradele-ülemustele helistades või rohkeid sõnumeid kirjutades. Viha võib keerelda väga erinevate teemade ümber – kuidas ta võis mulle nii haiget teha, nii ilusat suhet lõpetada, nii pikki aastaid unistamist soodustada või armastust teeselda, kedagi teist eelistada.

3)     Kauplemise faas väljendub selles, et mõeldakse välja võimalusi, mida kõike oleks võinud ise või mõlemapoolselt suhtes teisiti teha ning kuidas ehk veel võiks suhet taastada. Käiku lähevad kõik „oleksid“ – kui ma oleks proovinud, kui sa oleks teadnud, kui me oleks seda või teist osanud ette näha. Tekib samuti soov, et ehk saaks uuesti otsast alata ja nüüd palju targemana ning tohutu pettumus, kui partner seda ei soovi. Vahel võetakse selles faasis ette meeleheitlikud püüded ekspartner paariteraapiasse saada, broneeritakse ühiseks kohtumiseks juba aegki – teine pool ei pruugi sellest midagi teada ega suhte taastamist soovida.

4)     Masenduse etapis hakkab uus reaalsus päriselt kohale jõudma. Sageli hoidutakse siis omaette ja nukrutsetakse. Igatsetakse küll minevikku tagasi ja mõeldakse sellele palju, aga enam uue reaalsusega ei võidelda ega vaielda. Tunne võib olla päris lootusetu – ma polegi ilusaid suhteid väärt, mind ei armasta keegi, minu jaoks on rongid läinud, elu ilusaimad aastad on möödas.  

5)     Aktsepteerimine tähendab seda, et ollakse päriselt olukorraga leppimas ja rahu tegemas. Kurbust ja kahjutunnet võib südames ikka olla, aga kibedus ja muud kaaslasega seotud äärmuslikud negatiivsed emotsioonid on lahtumas. Ka ennast ei süüdistata ja proovitakse eluga vaikselt edasi minna, tehakse uut olukorda arvestavaid tulevikuplaane. Suudetakse ka rahulikult analüüsida, et mis enda käitumises oli suhte ajal toredat ja mis võis kaasa aidata, et suhe lõpule jõudis, mida teeks uues suhtes teisiti. Osatakse olla ka rõõmus selle üle, mis hetkel on hästi.

*****

Lahkuminekuga seotud leina tuleks teadlikult suhtuda päris mitmel põhjusel.  Kui paaril olid lapsed, siis nende heaolu jaoks on absoluutselt hädavajalik, et vanemad saaksid jätkuvalt oma eluga hakkama ja oskaksid ka neid toetada. Lahkumineku nö läbi töötamine loob ka võimaluse enesearenguks, tulevikus paremini toimivate suhete loomiseks, enda „mina“ uurimiseks ja  ressursside avastamiseks.

Et lahkuminekuga leppimine natukegi kergemalt läheks, tasuks mõnda asja meeles pidada.

Esiteks ei ole mõistlik valu alla suruda ja proovida teha nägu, et pole hullu. Ole endaga kannatlik – lahkumineku leinamine võtab aega ja tunded-mõtted võivad vahelduda ootamatult. Vahepeal võib tunduda, et saad juba ekspartnerile täitsa rahulikult mõelda ja järgmisel hetkel ilmuvad ikkagi korraga tont-teab-kust pisarad või vandesõnad. Iga päev võiks võtta kasvõi mõned minutid või ehk nädala lõpus lausa mitu tundi, mil lubada endale olla just selles tujus, mis parasjagu sind valdab. Mida rohkem proovida valu eitada, seda kauem lahkuminekuga toimetulek aega võtab.

Teiseks võiks proovida otsida kontakti inimestega, kes päriselt tahavad sind mõista ja toetada – mitte ei hakka seletama, kuidas oleks tulnud suhtes ikka paremini käituda või kuidas selline mees/naine ei vääri üldse taganutmist, mida sa ikka tühja kurvastad. Pea aga meeles, et kui keegi ka kõige paremat soovides räägib sellest, kaua temal lahkuminekust ülesaamine aega võttis, siis see protsess on tohutult individuaalne. Kui sõbral läks neli kuud, siis see ei tähenda, et sina ei pruugi üle saada kuu ajaga või et sul ei või oluliselt parem olla alles aasta pärast.

Kolmandaks – kui vähegi võimalik, püüa ekspartnerist ja teda puudustavast infost eemal olla. Sotsiaalmeedias suhtlemine ja postituste jälgimine tuleks lõpetada (jah, see võib olla väga raske) aga võiks ka paluda ühiseid tuttavaid, et nad ei kannaks sulle kõiki ekskallima teemalisi uudiseid ette. Kui suhelda tuleb, näiteks laste pärast, siis piiritle aega, millal võtad vastu kõnesid või vastad sõnumitele – ja miks mitte laste toomisel-viimisel kasutada alguses heade sõprade või sugulaste abi.

*****

Millal otsida lahkumineku korral abi vaimse tervise spetsialistilt?

1)     Kui on tunne, et elu pole enam midagi väärt või mõtled, et parem, kui mind ei oleks.

2)     Kui teie suhtes esines vägivalda – olgu siis füüsilist, vaimset, seksuaalset või majanduslikku.

3)     Kui intensiivsed emotsioonid või negatiivsed mõtted takistavad igapäevast hakkamasaamist – töötamist, õppimist, laste eest hoolitsemist – või haaravad sind sedavõrd, et ei suuda end talitseda ja otsid endise partneriga või tema uue kaaslasega/perega/sõpradega/töökaaslastega ühendust ja tahad enda tundeid väljendada ka siis, kui ta on korduvalt palunud seda mitte teha.

4)     Kui tabad end ise harjumuselt negatiivseid emotsioone mõnuainete tarbimisse või töörügamisse uputada – või on sellele juhtinud tähelepanu ümbritsevad inimesed.

5)     Kui lein on juba kestnud pool aastat ja sa ise märkad/märkavad teised, et su enesetunne ja emotsioonid pole väga muutunud.

6)     Kui leinale iseloomulik masendus on kestnud järjest üle paari nädala.

7)     Kui lahkuminekust on möödas juba mitu kuud ja sa tabad end rõõmustamas ja innustamas, kui lapsed (sinu juuresolekul) teisest vanemast halvasti räägivad või on sinu heaolu pärast pidevalt ja ülevoolavalt mures.

8)     Kui uue elukorraldusega seotud mõtted teevad väga ärevaks, tulevik tundub väga segane ja ebakindel.  

9)     Kui sul on läbivalt tunne, et sa ei olegi armastust ja toredaid suhteid väärt või sa mõtled kogu aeg, et just sina oled see, kes teie suhte katkemise eest ainsana vastutab.

10)  Kui sul on tunne, et sa ei suuda enam ühtegi meest/naist kunagi usaldada.