Mõte, et paarisuhte kvaliteedi näitajaks on konfliktide olemasolu või puudumine, on nii juurdunud, et abi hakataksegi liiga sageli otsimagi alles siis, kui üks pool teatab, et soovib lahku minna või on ilmsiks tulnud pikka aega kestnud truudusetus.

Muidugi soovitakse sellisel juhul, et paariteraapias saaks suhte väga-väga kiiresti korda – tehtaks sisuliselt imet – sest südamevalu on nii suur. Paraku peab spetsialist meelde tuletama, et ta pole võlur ega saa parimagi tahtmise korral anda „kolme nippi“, mis teeks korraga õnnelikuks suhte, kus probleemid on kuhjunud aastaid või lausa aastakümneid. Ka väga intelligentsed inimesed kipuvad suure mure ajal unustama, et igasugune harjumuste, mõttemustrite ja suhtlemisviiside muutmine ei käi kiiresti. Üksteisele kogemata ja teinekord meelegagi tekitatud hingehaavade praavitamine ja usalduse taastamine teeb kogu protsessi veel keerulisemaks.

Millised on põhilised probleemid, millega oodatakse liiga kaua:

• Kroonilised suhtlemisprobleemid – pidev vääritimõistmine („räägime erinevat keelt“) ja selgitamine ei aita, enamik arusaamatusi ei leia lahendust – ega leppimist - vaid kipub minema tülini, mis toob kaasa süüdistamised, sildistamised, kaitsekõned, põlguse või hoopis probleemidest rääkimise vältimise ja emotsionaalse üksinduse, sest ei soovita haiget saada.

Oluline on see, et suhtlemisprobleemid ei lõppe lahku minnes. Lapsevanemateks jäädakse ikka edasi, samuti jäävad sageli samaks tuttavad – seega tuleb omavahel ikkagi osata rahulikult suhelda.

• Usalduse ja läheduse puudus –  mingitel põhjustel on ühel või mõlemal tunne, et lähedusega pole asjad hästi – olgu siis tegu suhte emotsionaalse või füüsilise küljega. Üksteise elu ja tegemiste vastu ei tunta kas huvi või jagatakse ainult elu praktilisi argidetaile. Üks või mõlemad suhtepooled on väga ebakindlad ja murelikud, mis avaldub näiteks püüetes teise mõtteid-tundeid-käitumist aimata ja isegi kontrollida. Armukadedused ja truudusetus on teada-tuntud usalduse puudumise teema, aga tegelikult loob ebaturvalise õhkkonna ka see, kui suvalisel hetkel võib kaela sadada kriitikalaviin, kui rasketel hetkedel ei saa tuge või partner ei ela headel hetkedel üldse kaasa, või kui partneri peas ja südames toimuv näib olevat mitme lukuga seifi ära peidetud.
• Erinevused väärtustes ja tulevikuvisioonis – sageli tekib üsna suhte alguses juba tunne, et neis asjades on kallimate arusaamad erinevad, aga nii suurte teemade jutuks võtmine tundub raske. Seega kerkivad need juba emotsionaalselt väga laetuna üles siis, kui tuleb päriselt hakata tegema plaane, olgu siis lapsesaamise, päriselt ühisele pinnale kolimise, abiellumise, karjäärivalikute või ka rahasse suhtumisega seoses.
• Suured elumuutused – enamikul inimestel on arusaamine, et selliste asjadega tuleb ise hakkama saada ja et eks suhe muutubki (jsageli mõeldakse sellega, et muutub alati nirumaks). Nii lapsevanemaks ja vanavanemaks saamine, töö-ja elukohamuutus, haigusedki on küll loomulik elu osa, aga kui kaasnevad pinged ise lahenema ei kipu, võib suhte tervis oluliselt kannatada.
• Suhted päritoluperega  – teoorias on lihtne öelda, et kui partnerit armastakse, siis saadakse hakkama ka tema vanemate, õdede-vendade ja sugulastega, ometi on reaalsus pahatihti teine. Kas päritoluperega suheldakse liiga palju või liiga pähe, kuidas ja mis teemadel kehtestada piire, millised on kummagi suhtepoole lapsepõlvest kaasa tulnud ettekujutus normaalsest elust – need on asjad, mis tuleks enne tüliteemadeks tõusmist lahti rääkida.

Ehkki kõige kauem kannatatakse abi otsimisega krooniliste kommunikatsiooniprobleemide ja emotsionaalse distantseerumise korral, tasub meelde jätta üldreegel, mis kehtib argielu muudes valdkondadeski – kui probleem ise ei lahene või enda oskustest kipub väheks jääma, siis tuleb otsida abi.