Romantika ja paarisuhete tähtsustamine on tore, aga sõbrasuhted kipuvad selle kõrvale teenimatult ära kaduma. Me teame Dumas’ musketäre, Sherlock Holmesi ja doktor Watsonit, sõpruskondi „Seksist ja linnast“ ja „Sõpradest“, aga kui mõtleme enda elule või ajaloolegi, siis kui oluliseks me sõbrasuhteid tegelikult peame? Ega meil ole kogemata hoiakut, et sõbrad on toredad küll, aga eks elu teeb oma töö ja erinev elutempo või tülid peavadki sõbrasuhteid lagunemiseni viima? Et ju siis nii peab olema – sõbrasuhted kujunevad, arenevad ja lagunevad ise.

Ajalooliselt on paarisuhete tähtustamisel oma mõte – paar sai lapsed, elu jätkus, majandusüksus funktsioneeris ja geenid kandusid edasi. Mõtleme ka muinasjuttudele. Kui palju räägitakse läbi raskuste unelmate kallimani jõudmisest ja kui palju sõprusest kui eraldi eesmärgist, mille pärast tasub võidelda? Kas mitte pole kangelase sõbrad pigem aitaja rollis, et printsess kätte saada, pahalane ära võita või mõni varandus kuskilt pihta panna?

Sama teema – et paari-ja peresuhted on need olulisimad – puudutab ka vaimse tervise spetsialistide vastuvõttudel toimuvat. Paari-ja pereteraapiasse juba täitsa tullakse, paari-ja peresuhteid väärtustatakse. Romantiline suhe arvatakse olevat tihti sedavõrd palju väärt, et selle lagunemist võiks proovida vältida ka siis, kui lapsi ja ühist kinnisvara veel polegi. Käiakse ka abielu- või kokkukolimise eelsel nõustamisel. Nii paari-kui pereteraapia on lausa ametlikud teraapiasuunad, mille sees on omakorda alaliike ja algselt indivudaalseks teraapiaks mõeldud mitmetel psühhoteraapiatelgi on oma meetodid töötamaks ka paari-või perega.

Sõpradest või olulistest kolleegidest tuleb aga samas nõustamisel või teraapias juttu väga tihti. Olgu siis tegu individuaalsete kohtumistega, paariga või perega.

Kuidas jagada aega paarisuhte ja sõprade vahel, kas üldse tohib ja kuidas sõbrast ikkagi mitte ilma jääda – aga nii, et kallimast ka ilma ei jääks? Tööstress, mille taga on nässu läinud läbisaamine endise parima kolleegiga, kes oleks hoopis ise tahtnud ametikõrgendust saada. Mida teha sõpradega siis, kui paaril on ees lahkuminek, aga suhte jooksul on tekkinud ühine tutvuskond – kas tuleb aegade hämarusest uuesti meelde tuletada, kes oli alguses kelle sõber ja kellega tohib üldse suhelda? Olukorrad, kus üks paarisuhte pool on leidnud uue silmarõõmu ja jagab oma tundeid enda ja püsipartneri hea ühise sõbraga, kes sattub selle tulemusel vahel väga ebamugavasse lojaalsuskonflikti ja vahel otsib lausa ise psühholoogi abi. Paljutõotavad äriplaanid, mis on teostamata jäänud, sest korraga läks teotahet täis ja ühel hingamisel toiminud meeskond tühisel põhjusel koledasti tülli. Või kuidas saada sõpradega läbi siis, kui ühe sõpruskonna liikme fookus on rõõmsalt seltsielult vastse tita peale liikunud või kui ollakse hoopiski mööda maailma laiali pudenenud. Kuidas rääkida sõpradele sellest, et nende hoiatused uue kallima osas olid läbinägelikud ja et nüüd oleks vaja neilt tuge saada, sest paarisuhe on muutunud lausa toksiliseks? Kuidas üldse küsida sõbralt tuge, kui parasjagu on elus raske aeg? Või kuidas küsida sõbralt tuge ja innustust selleks, et uut harjumust ette või väljakutset vastu võtta? Enda haavatavuse ja abivajaduse tunnistamine on vahel raske ka parimate sõpradega, kelle kohta südamepõhjas tõesti tead, et nendega võiks alati minna nii luurele kui kõige hullemasse lahingusse. Omaette väljakutse on see, et kuidas jagada parimate sõpradega muresid nii, et ikka päriselt ka oleks tulemuseks vanasõna „jagatud mure on pool muret“ ja mitte see, et mure sellest paljuneb ja palju suuremaks kasvab. Ja muidugi ei puudu teraapiaruumist need keerulised olukorrad, kus pole enam aru saada, kas keegi vaatab kedagi sõbra pilguga või on seal ikkagi ka midagi romantilist.

Sõbrasuhted on teraapiaruumis jutuks väga tihti, aga sõpradega teraapias või nõustamisel käimine tundub siiani olevat midagi päris uut ja pentsikut. Tõsi, Ameerikas sellest juba räägitakse. Osalt on taolise võimaluse teadvustamine seotud sellega, et just Silicon Valley ärksas seltskonnas hakati aru saama, et vast ei maksa väärt äriideid lasta tuulde lennata pelgalt sel põhjusel, et ülikooliaegse semuga, kellega koos maailma muutvatest ettevõtmistest unistati, korraga mingil suvalisel põhjusel kraaklema mindi. Ehk saab kraaklemise selja taha jätta ja senisest tugevama tiimina edasi minna? Ka koroonajärgne aeg andis sõbraga nõustamisel käimistele hoo sisse – ekraani vahendusel suhtlemine ei asendanud siiski paljude jaoks mõnusat päriselt maha istumist ja eluolu üle arutamist. 

Kõige suurem põhjus sõbrasuhete hoidmise väärtustamisel lausa nõustamise vääriliseks on aga muus. Ajal, kus pooled püsivaks plaanitud paarisuhted kipuvad lagunema (ja põhjuseks pole mitte ühe partneri surm nagu vanal ajal) ning kus üleüldse on levinud väga erinevad ja ka erinevalt püsivaks mõeldud romantilised või seksisuhted, on vahel sõbrad just see stabiilne tausta-ja tugiseltskond, kes inimese jaoks ikka võiks olemas olla. 

Info-ja kommunikatsioonitehnoloogia võidukäik ning sotsiaalmeedia populaarsus aga on ühelt poolt justkui suhtlemist hõlbustanud, teisalt räägitakse üha rohkem üksildusepideemiast ja inimesed puutuvad lisaks kokku varem kujuteldamatute võimalustega erilaadseteks suhtlemisprobleemideks – mõelge või meie oma Eesti suunamudijate ja kuulsuste omavahelistele tülidele, mis kogu ilmarahva ees lahti rulluvad.

Et paarisuhe on tugevamal alusel, kui romantikale lisaks ollakse ka üksteise parimad sõbrad, on teada-tuntud tõsiasi. Aga mõnusate semu-ja sõbrasuhete hoidmise tähtsust kinnitavad rohkete teadusuuringute tulemused, olgu siin toodud mõned neist.

Kui katseisik pidi eksperimendis taluma väikest elektrilööki, oli tema valu väiksem, kui käehoidja oli kallim või niisama hea sõber– ja muidugi mängis siin rolli see, kui rahul valu tajuja suhtega oli.

2023. aastal võeti kokku 38 uuringu andmed ja leiti, et just täiskasvanute sõbrasuhted, mis päriselt pakuvad tuge ja seltsi, ennustavad hästi vaimset heaolu ning kaitsevad depressiooni ja ärevushäirete vastu – ning et need sõpruse boonused püsivad läbi elukaare. Aastal 2010 avaldatud uuringus selgus aga 308 000 inimese andmete analüüsimisel et kehvade või olematute sõbrasuhete korral on risk enneaegselt surra isegi suurem kui siis, kui suitsetad 20 sigaretti päevas.