Tema pärast ei muretseda, seega ei küsita, kuidas tal päriselt läheb. Noogutatakse, et jaa, üksildust on palju, aga ei kahtlustata, et edukas ja tegus, oma asja ajav ja pühendunud inimene võib olla väga üksildane. Võib küll. Seda on üksjagu ka uuritud. Näiteks 2022 aastal ajakirja Journal of Personality and Social Psychology  avaldatud artiklis leiti, et väga edukad inimesed kogevad teistest sagedamini üksildust, selle põhjuseks on vajadus loota iseendale ja kaaslastest tekkinud distants. Ja 2019 Harvard Business Review artiklis nenditi, et üle 50% firmade tegevjuhtidest tunneb üksildust ning 61% arvavad, et üksildus mõjutab nende tööalast toimetulekut.

Miks siis käivad edukus ja üksildus liigagi tihti käsikäes?

• Omadused, mis teevad inimese mis iganes vallas edukaks, ei soodusta alati mõnusate lähedaste suhete loomist ja hoidmist. Vastutamine, keskendumis-ja pühendumisvõime ühele asjale, tulemustele häälestatus ja võistluslikkus, kõige paremas mõttes nälg edasi püüelda, vajadus olla tugev ja sellisena teistele orienteeritud on vajalikud omadused – aga lähedased suhted eeldavad rahulikku aktsepteerimist, ehedust ja haavatavust. Kui keegi peab kogu aeg vastutama, järjest paremaid tulemusi tegema või teiste heaolule mõtlema, siis pole ime, et lõdvaks lasta ei saa. Oma kahtlustest ja kehvadest hetkedest rääkimine võib põhjendatult tunduda professionaalse enesetapuna.
• Üksildustunnet nähakse nõrkusena, ometi on see vaid signaal, et soovid inimestega suhelda, natuke inimlikku kontakti ja lähedust leida. Kui inimesi justkui ümber jagub, siis pole endalegi lihtne tunnistada, et hoolimata pidevast suhtlemisest ollakse sisimas üksi. Edukad inimesed peavad end liiati sageli ka heaks suhtlejaks – ja nad ongi seda oma erialases kontekstis – aga see kipub olema teadlik ja õpitud ja selgele tulemusele fokusseeritud suhtlemine. Lähedastes suhetes on aga vaja midagi natuke muud.
• Sõprus ja armastus võivad tunduda järjekordse kohustusena, asjadena, mida peab tegema. Kallimale peab osutama tähelepanu ja teda tuleb kuulata. Sõprade sünnipäevadele peab minema. Kõik tahavad midagi. Peale väsitavat tööpäeva või – nädalat ei pruugi selleks kõigeks lihtsalt jaksu olla ja siis tekivadki suhetes pinged. Nii juhtub, et ühel hetkel sõbrad enam ei kutsu sünnipäevadele ning kallim ei soovigi rääkida....
• Sageli põhjendatult tiksub edukate inimeste peas küsimus: "Kas ta tahab suhelda minuga minu enda pärast või sellepärast, et ma olen talle kasulik?" See skepsis tekitab arusaadavalt emotsionaalse kaitsekihi. Inimene hakkab end kontrollima, et vältida ärakasutamist, see aga takistab siira ja lähedase ühenduse tekkimist. Pole siis ime, kui haavatavus ja autentsus tunduvad nõrkusena, mida ei tohi välja näidata – sest võib saada väga haiget.
• Mida rohkem inimene mingile elualale pühendub, seda rohkem hakkab tema mõtteviis, elulaad ja teemadering erinema ümbritsevate omast. Tipus ollakse üksi – see fraas aga kehtib kõigi kohta, kes oma asja väga keskendunult ajavad. Kunagised head tuttavad mõtlevad, et temaga pole millestki rääkida, vestlus tundub kunstlik. Uusi tutvusi leida pole aga aega. Vähesed saavadki aru sellest energiast ja hoost, vaimustusest ja kohustustelasust ning selgitamine võib tunduda eputamisena.
• Ka väga tubli ja võimekas inimene võib tunda, et ta on petis ja et sisimas pole ta nii tubli midagi – seega peab kandma maski, hoidma veatut fassaadi ja pingutama ikka rohkem. Kui tekib üksildus ja tühi tunne, siis võidakse mõelda, et järelikult pole ma saavutanud piisavalt – pean veel rohkem pingutama, ehk uus saavutus täidab tühimiku, ehk siis tunnen end hästi.
• Ühiskonnas kiputakse eeldama, et kui kellelgi läheb elus hästi, siis ta peaks olema rahul, rõõmus ja tänulik. Et tal on vedanud, et talle on nii palju antud – näiteks iseloomuomadusi ja võimeid – ja tal on õnne olnud. Täiesti mõistetavalt ei julge ta siis oma üksildusest ja muredest rääkida, kartes näida tänamatu või hellitatuna.
• Edukus ise loob distantsi. See ei pruugi olla kadedus, aga võidakse karta, et mis temaga suhelda, tal niigi sõpru ja tuttavaid palju, ei taha pugejana ka paista. Sageli kohtab mõtteviisi, et mis nüüd mina siin hakkan kontakti otsima, tähtsat ja hõivatud inimest tülitama.

 Kui siiski tahaks olla edukas ja üksildustundest loobuda, võiks alustuseks natuke endasse vaadata proovida vastata mõnele küsimusele:

• Enne kui teistega sõbrustada, on tarvis endasse sõbralikult suhtuda – kuidas sul sellega on? Kas sa heade sõpradega räägiksid nii, nagu sa endast mõtled?
• Millised on sinu uskumused edu, haavatavuse, tunnete ja suhete kohta üldse? Kust need pärit on, kui kaua on need sul juba olnud? Kas on võimalik, et mõni neist vajaks revideerimist?
• Mismoodi oleks teada ja tunda, et sind päriselt proovitakse mõista ja et sul on tugi, kellele päriselt saad kindel olla ja kes samas ka innustab ägedaid asju tegema – nii et ambitsioone ei pea ohverdama? Kas usud, et selline asi võiks olla võimalik?
• Milline suhtlemine ja milliste inimestega võiks üksildustunnet vähendada – vajaksid sa mõnda head semu või hoopis romantilist suhet?
• Kas sul on praegu ümber inimesi, kellega võiks riskida olla natuke haavatav ja ebatäiuslik, rääkida oma ebaõnnestumistest, muredest ja kahtlustest?
• Kui igatsed sarnase mõtteviisi ja püüdlustega inimestega kontakti, siis kus neid leida? Kui sa juba tead, siis mis takistab sul nendega ühendust võtmast?
• Millal sa viimati olid kellegagi koos nii, et su saavutused või ametinimetus ei olnud teemaks? Kas sul õnnestub leida kohti ja seltskondi, kus sa oled "lihtsalt sina" – olgu see mingi hobi, sporditrenn või vana sõpruskond.