Sagedasemad digiseadmete ja paarisuhtega seotud probleemid, millega olen oma töös suhteprobleemidega kokku puutunud:

• Ühel või mõlemal partneril on harjumus või vajadus pidevalt olla digiseadmega ühenduses (kas töö, meelelahutuse või teistega suhtlemise tõttu) ja see vähendab oluliselt suhtlemist paarisuhtes, põhjustab üksildustunnet ja armukadedust. Kõige rohkem häirib kaaslast see, kui üks pool soovib millestki päriselt vestelda, teine aga on samal ajal digiseadmes või reageerib vestluse ajal kõigile teavitustele - ja seda probleemi tuuakse esile väga-väga sageli.. See tekitab partneris nähtamatuse, tähtsusetuse, tõrjutuse tunnet. Vahel hakkavad vajalikud kodused toimetused kõrvale vajuma, aga alati väheneb oluliselt aeg, mida saaks kasutada üksteisega koos millegi toreda tegemiseks. On kasutusel ka termin „paralleelne üksildus“ – ollakse küll samas ruumis, aga ometi mentaalselt eri maailmades ja päris-partneriga (võibolla lausa voodis) koos olles ikkagi väga üksildane.
• Erinevad ootused digiseadmete kasutamise osas, mida pole läbi räägitud - kui ühel partneril on suurem vajadus olla pidevalt kättesaadav ja kasutada üldse rohkem seadmeid, tekitab see mitte kõige sõbralikumaid küsimusi (miks sa pead kõigi teistega nii palju suhtlema? kas teised on siis nii tähtsad? kas tõesti tööasju töö ajal ei saa tehtud? miks sa mängid jälle arvutis, kodus oleks nii palju teha?)
• Erinevad privaatsusega seotud hoiakud. Kui palju ja kellega tuleb sotsiaalmeedias paarisuhtes toimuvat jagada? Kas kogu aeg peab tegema pilte ja neid teistele vaatamiseks-hindamiseks üles panema? Kas üksteiselt ikka küsitakse luba, kui ühiseid pilte või juhtumisi jagatakse? Sellised asjad on suhetes enamasti kokku leppimata ja nii võib üks suhtepool ootamatult avastada, et pool maailma teab tema elust asju, millest ta pole ise kedagi informeerinud. Eriti keeruliseks läheb paarisuhte sotsiaalmeedias kajastamine siis, kui suhe pole enam kaugeltki pilvitu. Ühelt poolt tajutakse vajadust  ilusat fassaadi hoida ja kardetakse, et teised märkavad muidu muutusi ja hakka siis veel seletama – teisalt ei ole mitte mingit isu ilusaid postitusi teha.
• Kui ühel partneril tekib kahtlus, et suhtlus teiste inimestega on muutunud kaaslasele väga oluliseks, ületab suvalise vestluse või asise vaidluse piire, võib tekkida usalduskriis. Vastuväited, et „ole nüüd, me ju ainult vestleme/see on lihtsalt mõttetu loba/süütu flirt/ ära tõlgenda tujumärke üle - midagi füüsilist ei ole“ ei mõju, sest füüsilise lähedusega sama oluline on ka emotsionaalne side – ja kui on kahtlus, et viimane on kellegi teisega suurem, ongi see väga häiriv.
• Kui suhtes on juba kontrolli ja kahtlustamise elemente või lihtsalt usaldus on kadunud, siis tekib palju ebameeldivaid momente sellest, kui on harjumus kasutada seadmeid selleks, et uurida või jälgida seda, mida teine teeb, kellega suhtleb ja kus käib. See võib alguse saada justkui mõistlikest kokkulepetest (kõigil on teada, kus keegi on ja mis kell kodus supp tulele panna, üksteise paroolide teadmine võib vahel tunduda praktiline). Vahel tekib hirm – ega ta mind jälgi? – ka siis, kui üks suhtepool on digiseadmete kasutamises palju osavam.
• Netiporno mõju suhtele. Taas, enamasti sellest teemast pole omavahel räägitud ja kui üks pool avastab, et partner regulaarselt end netiporno abil rahuldab, võib see olla suur ehmatus. Eriti kehvasti tuntakse end siis, kui omavaheline füüsiline lähedus ongi halvemaks ja harvemaks muutunud, aga ehmatus ja segadus tekivad sageli ka siis, kui omavahel näikse kõik korras olevat.
• Väga suurt segadust tekitab see, kui selgub, et üks partner peab pikki vestlusi AIga. Ühelt poolt on ju tõesti raudkindel, et seal pole kedagi kolmandat inimest ega klassikalises mõttes petmist. Teisalt aga kulub sinna ometi palju aega ja partneril tekib kergesti lootusetus, et ta ei saa mitte kunagi olla nii toetav ja tark kui tehisintellekt. Tülihetkedel võib fraas fraas "kui sina oleks minuga sõbralik, siis ma ei peaks seda AI-lt otsima" või "kui sinuga saaks natukegi millestki huvitavast vestelda, ma ei vaataks AI poolegi" väga palju haiget teha. 
• Tekstipõhised vestlused suhtluskanalites ei ole mitte kunagi sama, mis silmast-silma suhtlus. Teist inimest ei nähta, teda ei tajuta tegelikult päris samamoodi lihast-luust kalli inimesena nagu päriselt suheldes. Seega lähevad negatiivse sisuga vestlused kiiresti väga suureks tüliks, teisele poolele on võimalik suhtlusaknasse kirjutada väga pikki ja ärritunud tekste – teise poole reaktsiooni ei nähta. Tüli läheb hullemaks, kui teine kas kohe ei vasta või kirjutaja hoopis ära blokeerib ning muidugi ka siis, kui ühe või mõlema töised tegemised saavad emotsionaalsete sõnavahetuste tõttu häiritud. Kui tüli on juba möödas, siis tavalised suuliselt öeldud sõnad on küll mälus alles aga hakkavad hägusemaks muutuma, aga kirja pandud valusaid ütlemisi saab ikka ja jälle üle lugeda – ja see paneb paranevad haavad uuesti valutama.
• Ühel suhtepoolel on päriselt ka digisõltuvus - kasutamine igal võimalikul ja võimatul hetkel, valetamine, muu eluga seotud probleemid liiase digikasutuse tõttu, vajadus järjest suurema kasutusaja järele ja tohutu tugevad emotsioonipursked kui mis iganes põhjusel digiseadet kasutada ei saa. Väga mitmes mõttes on digisõltuvus teiste sõltuvuste moodi, aga kuna on tegemist sotsiaalselt soositud tegevusega, siis selle tunnistamine on veelgi keerulisem. Kui kallim peidab puuriida taha või garderoobikapi nurka viinapudeleid, siis selle avastamine mõjub koheselt väga alarmeerivalt - aga nutiseadmeid ei peagi kuskile peitma.

Kuidas olukorda muuta?

• Kõige raskem – aga kõige olulisem - on alati jõuda ühiselt arusaamisele, et digiseadmed on päriselt probleem või et suhtes on sügavamad probleemid, ja digiseadmete tõttu tekkivad pinged on selle üks osa. Ja et tuleb midagi koos ette võtta. Väga-väga sageli elatakse aastaid teadmises, et digiseadmetes olemine ongi normaalne, ja selle aja jooksul üksteisest kaugenemine aga üha süveneb.
• Otsustage ühiselt, millal, kus ja milleks seadmeid kasutatakse ning milliseid ühiseid tegevusi (vestlused, hobid, jalutuskäigud, ühised seriaalide vaatamised), tahaks ellu juurde.
• Kui usaldust on natukegi alles, siis arutage koos, kuidas digiseadmete kasutamine teid kumbagi mõjutab. Mis on seal toredat ja mis ajab närvi? Kas olete oma üldise kasutusmustriga rahul või vajaks see ka paarisuhtest sõltumatult revideerimist? Kas on mõni konkreetne tegevus või rakendus, mis pigem häirib? Mõni inimene, kellega ei tahaks veebis väga tegemist teha?
• Pidage meeles, et digiseadmetega seotud harjumuste muutmine on keeruline ja võtab aega – enamasti ei ole võimalik neid oma elust täiesti välja lülitada, muutusi tuleb teha väga läbimõeldult. Homsest peale on meil nutihügieen paigas ja suhe korras – see lootus võib olla aus ja parimatest kavatsustest kantud, aga nii ühe ropsuga paraku see enamasti ei õnnestu.
• Kui olete üht-teist proovinud ette võtta ja asjad ei tundu paranevat, või ei oska kohe kuidagi üksteise digiharjumuste kritiseerimisest lahti saada, siis tuleks otsida välist abi. Kui mõni muu probleem võibki aja jooksul ise laabuda, siis digiseadmete roll meie elus kipub pigem suurenema ja seega lähevad ka probleemid suuremaks.