Vahel puutume kõik kokku selliste vabandustega, kus justnagu öeldakse õigeid sõnu, aga midagi on ikka valesti. Et sellistes olukordades selgust saada, on kasulik meeles pidada eheda ja siira vabanduse tunnuseid.
Siiras vabandus peaks koosnema kolmest osast:

• Vastutuse võtmine (ilma "agade" ja õigustusteta).
•  Mõistmine, kuidas sinu käitumine teist mõjutas.
• Soov heastada või muuta oma käitumist tulevikus.

Kui mõni osa neist on puudu – sellisel juhul räägitakse ka toksilisest vabandamisest - tunneb kannatanu end pärastpoole veelgi halvemini, kuna tema kogemust ja tundeid pisendatakse. Selline vabandus ei paranda omavahelist läbisaamist sugugi, vaid süvendab distantsi ja usaldamatust.

• Tingimuslik vabandus ("Vabandust, AGA...") - see on üks levinumaid vorme, kus sõnale "vabandust" järgneb kohe õigustus. Inimene justkui vabandaks, kuid lisab selgituse, mis tühistab kahetsuse (nt "Vabandust, et ma sind tõukasin, aga sa ise provotseerisid mind"). Eesmärgiks on veeretada süü tagasi ohvrile või olukorra eripäradele.
• Emotsioonidele suunatud vabandus ("Vabandust, et sa nii TUNDSID") - see on klassikaline manipuleerimisvõte, kus ei vabandata oma teo, vaid teise inimese reaktsiooni pärast, mille eest aga ju kuidagi vabandada ei saa. Just seetõttu võib taoline nn vabandus ohvri jaoks tunduda eriti küünilisena ("Vabandust, kui sa asjast valesti aru said" või "Vabandust, et sa nii tundlik oled"). Eesmärgiks ongi teha teine pool süüdlaseks tema "liigses" emotsionaalsuses. Sellega öeldakse tegelikult: "Minu tegu oli õige, sinu reaktsioon on imelik/liiane/vale."
• Vaigistav vabandus ("Ma ju vabandasin, rahune nüüd maha!") - seda kasutatakse siis, kui teine pool soovib veel teemast rääkida või väljendada oma haavumist. Vabandust kasutatakse kui stopp-märki, kui olukord on muutunud ebamugavaks. Kui ohver proovib selgitada, kuidas ta end tunneb, käratatakse: "Ma ju vabandasin, mis sa veel tahad?". Eesmärk ongi lõpetada raske vestlus ja vältida sisulist vastutust.
• Selle vabanduse alaliigiks on publikule suunatud vabandused, mis on levinud avaliku elu tegelaste puhul ja kus vabandus on suunatud maine päästmiseks, mitte haiget saanud poolele. Vabandus on üldsõnaline, ebamäärane ja rõhutab vabandaja häid kavatsusi. Eesmärgiks on muidugi see, et saaks väita: "Ma olen vabandust palunud, teema on laualt maas maas."
• Süü veeretamine teisele, ise ohvri mängimine - vabandaja pöörab olukorra selliseks, et lõpuks peab teda hoopis lohutama hakkama ("Vabandust, ma olen lihtsalt nii halb inimene, ma ei oska midagi õigesti teha...") . Eesmärgiks on manipuleerida teise osapoolega või publikuga nii, et fookus nihkub süüdlase "kannatustele".

Keegi meist pole täiuslik ja kõik me palume teinekord vabandust ka moe pärast või mitte kõige empaatilisematel põhjustel - aga kui ülalkirjeldatud vabandused on saanud erinevates olukordades-suhetes läbivaks, on aeg peeglisse vaadata.