KAS MA TAHAN SUHTELT JA PARTNERILT LIIGA PALJU?

See on küsimus, mida paarisuhtemuredega psühholoogi juurde pöörduvad inimesed sageli kuuldavale toovad. Tegu pole ju sugugi mitte retoorilise küsimusega. Vahel on partner porisenud, et talle esitatavad ootused pole mitte liiga suured, vahel mainivad seda sõbrad-sõbrannad või suguselts. Häda on selleski, et kuna suhtes olemise viisid ja normid on aegadega muutunud, siis ei saa enam otsustada ka varasemate põlvkondade elu põhjal-  võrrelda oma suhet ja oma ootusi päritolupere omadega.

Õigupoolest on täitsa võimalik sõnastada mõned baasasjad – teemad, aluspõhimõtted, käitumised – mida on siiski asjakohane püsivamat sorti paarisuhtes oodata või mida võiks olla võimalik jutuks võtta. Muidugi kehtivad need võrdselt mõlemale suhtepoolele. Need nn terved ootused loovad turvatunde ja aitavad suhtel ajas kasvada.
  • Avatud ja aus suhtlus - tõsistest teemadest, muredest ja vajadustest saab rääkida lugupidavalt, ilma karjumise, vältimise, solvamise või manipulatsioonita.
  • Lähedus, läbipaistvus ja haavatavus - partner on valmis jagama oma mõtteid, hirme ja tulevikuplaane ning ei pea saladusi, mis suhet kahjustaksid.
  • Aktiivne kuulamine ja emotsionaalne kohalolu - partner võtab aega ja leiab julguse, et sind tõeliselt kuulata ja üritab mõista sinu tundeid, isegi kui ta alati samal arvamusel ei ole.
  • Konfliktide lahendamine kui meeskonnatöö - lahkhelide korral antakse parim, et lähtuda eeldusest, et eesmärk on leida lahendus ("meie vs probleem"), mitte ei piirduta teineteise süüdistamise või võitluslikkusega ("mina vs sina"). 
  • Lojaalsus ja kokkulepetest kinnipidamine - kokkulepitud suhtepiiride (nt emotsionaalne või füüsiline truudus) austamine ja sõnapidamine. Eeldab, et need on ühiselt sõnastatud.
  •  Empaatia, kaastunne ja tugi keerulistel aegadel - partner ei pea lugema su mõtteid, aga asjakohane on ootus, et partner on sinu jaoks olemas nii heade hetkede üle rõõmutsemisel kui ka keeruliste olukordadega vastakuti seistes.
  • Üksteise individuaalsuse ja iseseisvuse austamine - mõlemal partneril on õigus oma hobidele, sõpradele, privaatsusele ja ajale väljaspool suhet. Seda ka siis, kui paaril on lapsed.
  • Üksteise kehaliste ning psühholoogiliste piiride aktsepteerimine. Partnerile on võimalik rahulikult öelda, kui sulle miski ei sobi.
  • Üksteise tunnustamine, toredate asjade märkamine üksteise juures; partner ei alaväärista ega halvusta sind ei omavahel olles ega teiste ees.
  • Iseenda tegude eest vastutuse võtmine - oskus öelda "vabandust, ma eksisin" ning reaalne pingutus käitumise muutmiseks.
  • Võrdne panustamine - igapäevaelu (kodu, finantsid, suhte ja laste hoidmine) koormuse õiglane jagamine vastavalt võimetele ja kokkulepetele.
  • Kiindumuse näitamine – partner näitab oma hoolimist ja armastust,  nii et sul on tunne, et sinust hoolitakse ja et sa inimesena talle päriselt meeldid.
  • Hoolimine oma tegude tagajärgedest – partner päriselt mõtleb, kuidas tema üks või teine tegu võib sulle mõjuda. See ei tähenda, et peab kõigega nõus olema, aga vaatepunkti arvestama peaks ikka.
  • Ühine aeg – partneril on aega ja huvi seda leida ühisteks tegevusteks.
  • Partner näitab sinu kui inimese tegevuste-arvamuste-mõtete-tunnete vastu üles rohkem huvi kui teiste inimeste vastu tutvuskonnas.
  • Lahkus ja abivalmidus – partner teeb heal meelel asju, millest sul on kasu või hea meel. See ei tähenda üüratuid kinke või kogu aeg saadaval olekut vaid eelkõige hoiakut ja huvi.
Iga suhe on erinev, ootuste ja kokkulepete sõnastamine alati ainulaadne ning eelnev nimekiri ei tähenda, et alati pead kõike soovitut kohe saama – aga see tähendab, et neist on okei rääkida, nende puudumise üle kurb olla ja nende poole püüelda. Ja loomulikult on partneril õigus oodata kõike seda sinu poolt. Miks siis mitte istuda koos maha ja leida endas julgust selle nimekirja üle koos aru pidada?
Eelmine
Mis on situationship ehk suvasuhe ja miks sellest tuleb rääkida?
Järgmine
PAARITERAAPIASSE KRIISIVABALT?

Vastused puuduvad

Email again: