Suvasuhtest räägitakse ja seda kogetakse üha rohkem, sest elukaar ei ole varasemate aegadega võrreldes nii selgelt paigas, püsisuhte loomist lükatakse üha edasi. Tutvumisrakendused on tekitanud illusiooni, et suhtevõimalusi on maailm täis ja  kuna suhetega katsetatakse rohkem, siis ei söandata end ka kohe avada – kardetakse haiget saada. Seega on vajalik kaitsekilp ning võimalus end lohutada, et „me ei olnudki ju tegelikult paar“.

Suvasuhteid iseloomustab see, et ei kasutata sõnu nagu "poiss-sõber", "tüdruksõber", „kallim“, „peika“ ega määratleta end kui "suhtes olijad". Pikaajalisi plaane ei tehta, kõik on kohustustevaba. Koos ollakse siis, kui see mõlemale parasjagu sobib, ootusi üksteisega koosveedetud aja ja selle plaanimise suhtes pole. Koos võib olla väga mõnus ja lõbus, vestlused võivad olla huvitavad – aga sageli välditakse sügavamaid emotsionaalseid teemasid ja pihtimisi. Oma päritoluperest ja tihti ka sõpruskonnast hoitakse suvasuhtekaaslane eemal.

Selline suhtevorm võib olla mõlema osapoole jaoks toimiv ja tervislik lahendus, kui on täidetud kaks peamist tingimust: täielik läbipaistvus ja mõlemapoolne soov hoida asju täpselt sellisena.

Inimestele sobib situationship kenasti, kui ollaksegi ebamäärases elufaasis. Teie riiki kolimas, karjääripööret tegemas või õpinguid lõpetamas, enda plaane ümber mõtestamas – ressursse sügavat püsisuhet luua lihtsalt pole. Inimese fookus on täielikult temal endal, olgu tööl, reisimisel või hobidel, kuid talle siiski meeldib konkreetne inimene, kellega ilma vastastikuste ootusteta aeg-ajalt mõnusalt koos aega veeta.

Üldistatult võib seega öelda, et suvasuhe sobibki siis, kui suudetakse teisega avatult rääkida ja kokku leppida, et see on puhtalt ajutine ja kohustustest vaba läbisaamine, nö „sõprus või tutvus boonustega“ ning kummalgi ei teki sügavamaid tundeid.

Millal muutub suvasuhe probleemiks?

• Suur põhjus, miks suvasuhe kiiva kisub, on lihtne - suhtepooled ei saa toimuvast ühtemoodi aru ja selgelt läbi rääkida pole julgust. Tõsiasi, et püsivalt figureerib elus ikkagi teine ja päris oluline inimene, jätab paratamatult oma jälje nii igapäevaelule kui poolte psüühikale.
• Kui asjad on selgeks rääkimata, on taustal pidev teadmatus ja ärevus. Elu tundub kulgevat nö ooterežiimil. Kuna reeglid ja piirid puuduvad, tekib sageli hirm küsida "mis me oleme?", et mitte teist eemale peletada. See võib tekitada püsivat emotsionaalset ebakindlust. Kui teine inimene tundub sobivat ka püsisuhtepartneriks, siis tahaks võibolla temaga arvestada elus pikemate plaanide tegemisel, aga see pole võimalik. Ka puhkuse-või nädalavahetuseplaanide tegemine võib olla juba keeruline
• Väga sageli tekivadki ühel osapoolel aja jooksul tugevamad tunded kui teisel või on üks suhtepool elus jõudnud kohta, kus tahaks mõelda näiteks pereloomisele ja lastele  – kui mitte kohe, siis  mõne aasta jooksul. Kui üks loodab, et eksisteerib tee päris suhteni, kuid teine soovib hoida asja mittekohustavana ja kõik on ebamäärane, saab keegi vältimatult haiget.
• Suurt segadust ja teinekord ka südamevalu põhjustab see, kui pole kokku lepitud, kas ja millisel moel on teiste võimalike partneritega suhtlemine okei, kui palju peaks teineteisele oma ajast aru andma või kui palju tuge võib keerulisel ajal teiselt poolelt oodata. Vahel on pooled küll rääkinud, et „meil on situationship“ aga saavad sellest erinevalt aru - unustavadki kokku leppimata, kas teised partnerid on samal ajal nö lubatud. Ja kui enamasti tundub, et mõistmine on olemas, ollakse lausa sõbrad, siis kui on tõesti juhtunud mingi raske sündmus, tahaks natuke lohutust ja teise meelest aga on see imelik või liiga nõudlik  – taas võib see teha väga kõvasti haiget. Segadust ja vahel lausa meeleheidet võib tekitada seegi, kui ühel päeval tundub kaaslane olevat väga hooliv ja peaaegu armunud ning järgmisel päeval kas rõhutab, et te pole suhtes või lihtsalt elab kuskil mujal oma elu. See võib tekitada teinekord ka pideva vajaduse murelikult analüüsida, et „kas asi on minus, ma tegin midagi valesti?“
• Teinekord lausa aastaid kestvas määratlemata suhtes olemine hakkab tihti takistama uute partnerlussuhete tekkimist, sest emotsionaalne ressurss on kinni situatsioonis, mis ei liigu edasi. Taoline olukord võib tekitada inimese ka tunde, et ta on teisele piisavalt hea vaid lõbustuseks või ajaviiteks, kuid mitte piisavalt väärtuslik, et teda tõsiselt võtta ja pühendumist kaaluda.
• Kindlasti on suvasuhtes väga raske olla ärevamatel inimestel, kes vajavad rohkem ennustatavust ja kindlust, et asjad toimivad elus mingil kindlal moel. Madal enesehinnang ja varasemaates suhetes saadud kogemus, et partnerile ei mindud väga korda või esines petmist, teevad suvasuhtes olemise samuti emotsionaalselt väga keeruliseks.

Ehkki suvasuhe võib tunduda pealtnäha justnimelt suvaline, pole selle lõpp sageli muretu. Psühholoogias on ammu uuritud ja teada, et kui head asja saadakse ennustamatult, siis tekitab see kõige suuremat sõltuvust. Nn vahelduv premeerimine – hetked, kus teine on soe ja kohal ja tore – on seda väärtuslikumad, kui nende saamise aeg on ebakindel. Loobuda sellisest suhtest on sageli väga raske, nii et suvasuhte lõpp võib kaasa tuua suuremagi hingevalu kui pikaajalise suhte purunemine. Kui aga tutvuskond on kogu aeg olnud teadmisel, et „te ju polnudki päriselt koos“, ei pruugi nad seda tõsiselt võtta ja inimene jääb oma valuga üsna üksi.